Sinise linnu saladus

Nii Ayikwei Parkese romaan „Sinise linnu saladus” viib lugeja Ghana maakoha ja Accra vahelisse liikumisse, kus linna labori täpsus kohtub küla vaikse järjepidevusega. Teos algab, kui noor linnast pärit uurija saadetakse kõrvalisse paika seletama leitud luid ja kadumise ümber tekkinud kuulujutte. Ta alustab tööd mõõtmiste, võrdluste ja protokollidega, kuid pilt ei taha kokku astuda. Külas räägib vanem rajaleidja teistsugust lugu, mis liigub märkide, lõhnade ja maastiku tundmise kaudu. Raamat uurib, kuidas tõde ei teki ühes toas ega ühel riiulil, vaid vajab eri pilke: ametniku blankett, kalamehe ilmavaatlus, ravitseja taimetundmine ja kirjatundja arhiiv murravad teineteist lahti. Lugu sammub stseenide kaudu, kus külatöö, teekonnad, öised koosviibimised ja ametlikud ülekuulamised moodustavad aeglase, kuid püsiva rütmi; mõni jäme vihje osutub tühjaks, mõni tavaline jälg viib edasi.

Raamat hoiab lugejat kahe tunnetusviisi piiril. Ühel pool on labori keel, tabelid ja keemilised reaktsioonid; teisel pool on jutustused, mis hoiavad mälu ning kirjeldavad maastikku täpsemalt kui kaart. Koomiline ja pingeline vahelduvad: linnast tulnu astub igapäevase arguse sisse, kus toidutegu, turupäev ja jõeäärne töö selgitavad rohkem kui üks raport. Kildude kogunedes hakkab romaan rääkima ka keele kihistustest: kõrvuti liiguvad ametlik inglise keel ja kõnepruugid, mis lasevad mõttel pöörata, hüpata, jätta öeldust varju. Raamat ei suru sündmust ühte lõppjäreldusse, vaid laseb lugejal hinnata, kui palju üks tõde teist katab. Nõnda saab „sinisest linnust” motiiv, mis hoiab koos hajuva juhtumi, kohaliku teadmise ja linnaosakonna nõude ning jätab lugejale võimaluse nihutada vaatepunkti ilma selgitavat legendi üle paisutamata.

Nii Ayikwei Parkes on Ghana ja Briti kirjanduse vahepeal liikuv autor, kelle tööd hõlmavad proosat, luulet ja esseed. Ta ühendab suulise jutustamise rütmi täpse lauseehitusega ning paneb loo kandma häält, millel on eri registrid. Kirjanik tegutseb ka toimetaja ja kirjandusürituste kuraatorina, toetab tõlkimist ning peab oluliseks, et tekst kõlaks ühtviisi raamatulehel ja ettekandel. Tema proosa seab tähelepanu alla, kuidas argised toimingud — teekond turule, kõnd läbi metsa, ühine söögiaeg — kujundavad mõtlemist sama kindlalt kui akadeemiline haridus. „Sinise linnu saladus” on Parkese loomingus raamat, kus uurimistöö, kogukonna mälu ja keele variatsioonid kohtuvad ning moodustavad loo, mis liigub edasi tänu dialoogile, mitte käsule.