Inimesi ja raamatuid. Kirjanduskriitilisi artikleid

„Inimesi ja raamatuid“ on Nigol Andreseni kirjanduskriitiliste artiklite kogumik, mis koondab valiku tema esseistlikust ja analüütilisest loomingust eri aastakümnetest. Andresen keskendub teoses peamiselt eesti kirjanduse autoritele ja nende teostele, kuid põimib analüüsi sisse ka ühiskondlikke ja ideelisi arutlusi, mis asetavad käsitletavad tekstid laiemasse kultuuri- ja mõtteloolisse konteksti. Tema lähenemine on süstemaatiline, keeleliselt ladus ja selgelt argumenteeriv. Andresen ei piirdu pelgalt hinnangutega, vaid püüab avada ka autori isiksust ja loomingulisi ajendeid, sidudes neid ajastu vaimsuse ning ideeliste suundumustega.

Kogumiku tekstid on suures osas kirjutatud ajakirjanduslikes ja teaduslikes väljaannetes varasematel kümnenditel, nüüdseks uuesti koondatud ja toimetatud mahukaks ülevaateks. Andresen analüüsib seal mitmeid tuntud eesti kirjanikke – sealhulgas nii klassikuid kui kaasaegseid – ning käsitleb kriitilise pilguga ka kirjandusprotsessi arenguid, lugejate maitse kujunemist ja kirjanduse ühiskondlikku tähendust. Erilist tähelepanu pälvivad tema analüüsid realistliku kirjanduse kujunemisest, sõjajärgse kirjanduse ideelised nihked ning nõukogude perioodi tekstide ideoloogiline foon, mille osas Andresen jääb küll süsteemile lojaalseks, ent püüab säilitada intellektuaalset iseseisvust.

Nigol Andresen (1899–1985) oli mitmekülgne kultuuritegelane – kirjandusteadlane, tõlkija, poliitik ja õpetlane –, kelle elu ja looming peegeldavad 20. sajandi Eesti keerulist vaimset maastikku. Tema kriitikatööle on iseloomulik ühendus filoloogilise täpsuse ja maailmavaatelise seisukohavõtu vahel. Andreseni kirjutatud tekstides kohtuvad sügavad teadmised kirjandusajaloost ja tema isiklik, mõtestatud suhe kirjandusse kui kultuurilise vastutuse kandjasse. „Inimesi ja raamatuid“ pakubki võimaluse jälgida seda mõtteteed, mille kaudu Andresen sidus isiksuse, loomingu ja ühiskonna laiemaks kirjanduslikuks tervikuks.