Päevaraamat

„Päevaraamat“ on Nicholas Sparksi üks tuntumaid romaane, mille aluseks on autori enda perekonnalugu. Teose keskmes on vanapaar, kelle armastuslugu rullub lahti meenutuste ja päevikukatkete kaudu. Lugu algab vana hooldekodu igapäevasest rutiinist, kuid peagi avaneb lugejale minevikumaailm, kus noored armastajad kohtuvad, kogevad esimest armumist, raskusi ja lahkuminekuid. Romaanis on olulisel kohal vastandused: nooruse kirg ja vanaduse rahu, ühiskondlikud tõkked ja isiklikud soovid, hetkeline kahtlus ja aastakümneid kestev pühendumus. Just nende pingete kaudu sünnib liigutav lugu, mis kõnetab nii nooremat kui ka vanemat lugejat.

Teos on üles ehitatud vaheldumisi oleviku ja mineviku liikumisele, mis annab loole erilise intiimsuse. Päeviku vormis esitatud meenutused toovad esile noorpõlve kohtumised, eksimused ja leppimised, kuid samavõrd ka igatsuse, mis ei kao aastatega. Romaan uurib sügavat küsimust, kuidas armastus suudab ületada aja kulgu ja inimelu paratamatuid raskusi. Samal ajal on see ka lugu mälu haprusest ja püüust jäädvustada seda, mis on inimesele kõige kallim. Sparksi käekirjale omaselt on rõhk siiras tundes, kuid narratiivis ei puudu ka dramaatilised pöörded, mis hoiavad lugejat pinges lõpuni.

Nicholas Sparks (snd 1965) on ameerika kirjanik, kelle teosed on saavutanud suure rahvusvahelise menu. Ta on avaldanud üle kahekümne romaani, millest paljud on jõudnud ka filmilinale, sealhulgas „Päevaraamat“, „Armastuse radadel“ ja „Keegi ei kuula“. Sparksi loomingut iseloomustavad inimlikud, sageli traagiliste varjunditega armastuslood, kus olulisel kohal on saatuslikud kohtumised ja sügavad emotsionaalsed sidemed. „Päevaraamat“ oli tema läbimurderomaan, mis tõi talle rahvusvahelise tuntuse ning kinnistas ta positsiooni kaasaegse romantilise kirjanduse ühe loetuma autorina.