Julm meri 2. osa

Nicholas Monsarrati romaani "Julm meri" teine osa jätkab Briti mereväe korveti *Compass Rose* ja selle meeskonna lugu, süvendades sõjakeerise mõju kujutamist ja muutusi tegelaskujude sisemaailmas. Kui esimeses osas oli tähelepanu keskmes tutvumine laevaga, distsipliiniga ja esmane kokkupuude vaenlasega, siis jätkuosas süvenevad väsimus, traagika ja rutiin, mis muudavad sõja taju. Peategelasteks jäävad kapten Ericson ja ohvitser Lockhart, kelle otsused, kahtlused ja sisemised pinged muutuvad nähtavamaks. Sõda ei ole enam uudsus ega ootamatu kriis, vaid kestvus, mille iga uus päev toob kaasa moraalse koormuse ja küsimuse, kui kaua võib inimene taluda ilma murdumata.

Sõjategevuse foonil muutuvad oluliseks ka suhted, mis seovad inimesi üksteise ja maaga, mida enamasti näeb vaid kaugelt. Vahelduvad missioonid, katkestused sadamates ja kadunud meeskonnaliikmete puudumine kujundavad teksti, milles lahingud pole alati nähtavad, ent mõjuvad pidevalt. Allveelaevade varjus püsimine, konvoide saatmine läbi tormi ja jää, tehnilised tõrked ja vaiksed hetked, mil pole võimalik midagi teha, loovad rütmi, mis ei allu kindlale loogikale. Teises osas kujuneb fookuseks mitte ainult vastupanu välisele ohule, vaid ka sisemistele murenemistele – nii üksikisiku kui kogu laevapere tasandil.

*Julm meri* teise osa kaudu saab selgemaks, et meresõda ei koosne mitte üksikutest kangelastegudest, vaid kestvast eksistentsist ruumis, kus inimene peab toime tulema piiratud info, pideva ohutunde ja kasvava väsimusega. Teos ei paku lõplikku arengut ega lahendust, vaid näitab, kuidas kestvus ise muutub teemaks. Laev ja selle meeskond ei seisa enam silmitsi tundmatu olukorraga, vaid tuttava koormaga, mille kandmine nõuab vaikset vastupidamist. Lugu liigub edasi mitte läbi sündmuste vaheldumise, vaid muutuste kaudu selles, kuidas inimesed oma rolli, vaikust ja kaotusi tajuvad.