Florence Foster Jenkins. Hämmastav lugu Ameerika tuntuimast ja vähim hinnatud sopranist

Nicholas Martini teos „Florence Foster Jenkins. Hämmastav lugu Ameerika tuntuimast ja vähim hinnatud sopranist“ toob lugejani tõestisündinud loo naisest, kes jäi muusikamaailma meelde pigem oma erakordse entusiasmi kui vokaalse täiuslikkuse poolest. Raamat kujutab 20. sajandi alguse New Yorgi seltskonnaelu taustal ühe veidra ja ainulaadse isiksuse kujunemist kultusfiguuriks. Florence Foster Jenkins unistas kogu elu tõsiseltvõetavast muusikukarjäärist, ehkki tema laulmine oli kuulajate seas tuntud kui katastroofiline – noorena lootust andnud pianist kaotas haiguse tõttu oma pillimänguvõime ning pöördus seejärel laulmise poole, milles teda toetasid rikkus, tutvused ja jäägitu enesekindlus.

Raamatus põimuvad biograafiline täpsus ja narratiivne sujuvus. Nicholas Martin avab Jenkinsit mitte üksnes karikatuurina, vaid püüab mõista, mis peitus selle lavalise julge ja ekstravagantse fassaadi taga. Teose keskmes on küsimus: kas Jenkins oli pelgalt muusikaline vembumees või siiras idealist, kellele aplaus tähendas rohkem kui kriitika? Autori käsitlus ei naera oma tegelase üle, vaid vaatleb teda sümpaatia ja mõistmisega. Lugeja saab aimu mitte ainult Jenkinsist kui nähtusest, vaid ka ajastu sotsiaalsetest ja kultuurilistest eripäradest – sellest, kuidas sünnib legend ja mis hinnaga püütakse kinni hoida unistusest, mis ei vasta tegelikkusele.

Nicholas Martin on Ameerika stsenarist ja produtsent, kes tuntuks saanud just Florence Foster Jenkinsi eluloofilmi stsenaristina. Käesolev raamat valmis filmi põhjal, kuid lisab juurde dokumentaalset sügavust ja ajaloolist tausta, mis filmis jäi tagaplaanile. Martinit huvitab mitte ainult Jenkins kui kurioosum, vaid ka tema lähikondsed – pianist Cosmé McMoon, elukaaslane St. Clair Bayfield – ning nende roll selles kummalises, ent omamoodi lummavas nähtuses. Raamat on ühtaegu ajastutruu elulooteos ja mõtisklus selle üle, mida tähendab olla kirglik ja vankumatu, isegi siis, kui annet napib. Jenkinsist saab seeläbi mitte nali, vaid julguse ja enesearmastuse sümbol.