Eeli. Müsteerium Iisraeli kannatustest. Näidend

Nelly Sachsi näidend „Eeli. Müsteerium Iisraeli kannatustest” on poeetiline ja sügavalt traagiline lavatekst, milles autor käsitleb juudi rahva saatust läbi religioosse ja mütoloogilise prisma. Teose keskmes on prohvet Eeli (Elija), kes ei esine traditsioonilises prohvetlikus rollis, vaid sümboliseerib lunastuse ootust, igavest valvamist ja mäletamise kohustust. Sachs kirjutab oma teksti kui müsteeriumi, kus konkreetne ajalugu põimub igavikuliste kujunditega, andes hääle kannatusele, mis ei lõpe sõja ega surmaga, vaid kestab mälus ja identiteedis.

Näidendi vorm on lahtine ja luuleline: dialoogid vahelduvad koorilaadsete tekstiosade ja monoloogidega, kus tegelasteks on lisaks Eelile ka sümboolsed kujud – Põgenejad, Surnud, Lapsed, Imetajad –, igaüks esindamas mingit osa rahvuslikust või isiklikust tragöödiast. Teoses puudub traditsiooniline tegevustik, selle asemel valitseb meditatiivne rütm, mille kaudu lugeja või vaataja kutsutakse osalema leinas ja palves. Kujundid on tihedad, viidates nii piibliloole kui ka holokausti kogemusele, kuid vältides otsest kirjeldust. See muudab teksti universaalseks ja samas sügavalt juudi ajaloo spetsiifiliseks mõtiskluseks.

Nelly Sachs (1891–1970) oli juudi päritolu saksa poetess ja näitekirjanik, kes põgenes natsismi eest Rootsi ja pühendas suure osa oma loomingust juudi rahva kannatuste kirjeldamisele ja mälestamisele. Tema stiili iseloomustab intensiivne kujundikeel, religioosne müstika ja sügavalt empaatilise eetika aluspõhi. „Eeli” on osa tema ulatuslikumast kavast „Müsteerium Iisraeli kannatustest”, mis pälvis laialdast tunnustust ja aitas tal 1966. aastal saada Nobeli kirjanduspreemia. Eesti keeles ilmunud näidend on harukordne näide 20. sajandi saksa modernse draama ja juudi eksistentsiaalse poeetika lõikumiskohast.