Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma

Reisikiri Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma jutustab Ameerika ajakirjanik Nellie Bly teekonnast, mille ta ette võtab sooviga tõestada, et ümber maakera on võimalik sõita kiiremini kui Jules Verne’i kuulsas romaanis. Autor lahkub kodust minimaalse pagasiga ning liigub aurulaevade ja raudteede graafikute rütmis, kus iga hilinemine võib kogu ettevõtmise nurjata. Ta paneb ajalehe New York World tarbeks täpselt kirja nii reisi tempo kui ka sadamate, jaamade ja reisikaaslaste eluolu, nii et lugeja saab pildi 19. sajandi lõpu globaalsest liikumisest ja selle praktilistest takistustest. Kiiruserekordi püüdmine käib käsikäes mitmepäevaste viivituste ja ootamatute ümbersõitudega, mis annavad märku, kui habras on kontroll kavandatud marsruudi üle.

Raamat ei piirdu marsruudi loeteluga. Bly kirjeldab laevade klassijagunenud salonge, raudteeliinide erinevat mugavustaset ning bürokraatiat, mis reguleerib reisijate liikumist Euroopa, Aasia ja Ameerika vahel. Eri peatustes jälgib ta kohalikke turge, tänavaid, ametnikke ja teenijaid ning märgib, kuidas koloniaalvõim mõjutab igapäevaelu. Teksti taustal jookseb ajalehes käiv reklaamitud „võidujooks“, sest teele on asunud ka konkureeriva lehe naisreporter, kes liigub vastassuunas ja püüab Bly ajaga võidu joosta. Reisikiri näitab, kuidas üks üksi liikuv naine peab läbirääkimisi laevakompaniide, piirivalvurite ja hotellipidajatega, toetudes pigem kiirele otsustusvõimele kui sotsiaalsele staatusele. Nii saab teosest ühtaegu reportaaž kiirusekultuurist ja portree ajast, mil naissoost rändur oli erand, mitte reegel.

See raamat kõnetab lugejat, keda huvitavad ajakirjanduse ajalugu, naiste roll avalikus elus ja reisitingimused enne moodsa turismi kujunemist. Bly asjalik ja konkreetne jutustamislaad jätab detailidele palju ruumi: ta kirjeldab pileteid, graafikuid, laevale ja rongi jõudmise pingeid ning seda, kuidas telegraaf ja ajaleht muudavad isikliku retke avalikuks meediasündmuseks. Eesti väljaanne ilmub Loomingu Raamatukogu sarjas ning seob reisikirja autori muu tööga, sealhulgas uuriva reportaažiga vaimuhaigla tingimustest, mis tegi temast ühe varase „stuntajakirjanduse“ näo. Nõnda pakub teos nii hoogsat lugemiskogemust kui ka võimalust vaadata, kuidas üks reaalne ümbermaailmareis kasvab ajaloos sümboolseks ettevõtmiseks, mis paneb proovile nii tehnika, ajakirjanduse kui ka reisija enda vastupidavuse.