Inimesed ja elu läbi arsti silmade

Natan Elšteini raamat „Inimesed ja elu läbi arsti silmade“ on mälestustel ja tähelepanekutel põhinev teos, milles autor vaatleb elu arstina töötamise vaatepunktist, keskendudes nii meditsiini igapäevasele reaalsusele kui ka inimesele kui tervikule. Raamat ei ole pelgalt arstipäevik ega erialane arutlus, vaid kirjanduslikult vormistatud mõtisklus inimese haavatavuse, eetika, kutsumuse ja suhete üle. Elštein avab lugude kaudu arstikutsumuse sisemist mõõdet – töö nõuab mitte ainult teadmisi ja oskusi, vaid ka empaatiat, vaimset vastupidavust ja oskust piiri pidada, kui isiklik ja professionaalne hakkavad põimuma.

Teos koosneb lühematest esseelikestest või jutustustest, milles autor meenutab konkreetseid patsiente, kolleege või sündmusi, mis on jätnud sügavama jälje. Paljud lood puudutavad elu piirialasid – haigust, valu, vanadust, surma –, kuid need pole kirjutatud masendavalt ega sentimentaalselt. Pigem kajab neist läbi arusaam, et arstiks olemine on pidev õppimine – mitte ainult teaduslikus, vaid ka inimlikus tähenduses. Elštein ei idealiseeri arstitööd ega romantiseeri patsientide lugusid, vaid vaatleb neid kainelt ja mõistvalt, püüdes leida tähendust seal, kus igapäevased toimingud võiksid tunduda rutiinsed või isegi lootusetud.

Natan Elštein (1929–2013) oli tunnustatud eesti arst ja meditsiiniloolane, kelle tegevus ulatus kaugemale ravitööst – ta oli ka pedagoog, publitsist ja kirjamees. Tema huvi inimese kui terviku vastu väljendus võrdselt nii teadustöös kui ka kirjutamises, kus ta püüdis tabada elu ehedust ja väärtusi arstikogemuse kaudu. „Inimesed ja elu läbi arsti silmade“ on isiklik, ent üldistav teos, mis pakub sissevaadet arstiprofessiooni eetilistesse ja psühholoogilistesse külgedesse. See on raamat, mis kõnetab nii meditsiinitöötajaid kui ka laiemaid lugejaskondi, sest lõpuks on keskmes küsimus, kuidas jääda inimeseks ka seal, kus valitseb haavatavus ja piiritletus.