Ja andke meile andeks meie võlad...

Nasta Pino romaan „Ja andke meile andeks meie võlad...“ on lugu inimeseks jäämise võimalikkusest oludes, kus see muutub üha raskemaks. Teose keskmes on mitme põlvkonna elulood, mis põimuvad nõukogudejärgse Eesti ühiskondlike muutuste taustal. Ajaloolised murrangud, isiklikud reetmised ja vaikimisi tehtud valikud moodustavad mustri, milles iga tegelane peab otsustama, mida tähendab süü, lunastus ja andeksandmine. Peategelased ei ole kangelased ega süüdlased, vaid inimesed oma eksimuste, lootuste ja vaikiva väärikusega.

Sündmustik rullub lahti läbi tagasivaadete, päevikukatkete ja sisemonoloogide, mis loovad mitmekihilise ajatelje. Erinevad ajastud – küüditamised, vaikiv ajastu, iseseisvuse taastamine – mõjuvad mitte ainult taustana, vaid mõjutavad tegelaste sisemaailma ja suhteid. Kõige keskmes on küsimus süüst: kas süü on jagatav, kas kannatuse kaudu saab lepitust, kas vaikimine on ka vastus? Autori käsitlus on kainelt täpne, emotsionaalselt tagasihoidlik, kuid mõjus. Teos ei paku lihtsaid lahendusi ega moraalseid hinnanguid, vaid sunnib lugejat vaatama ausalt nii ajaloo kui ka iseenda poole.

Nasta Pino (kodanikunimega Anastassia Pino) on eesti kirjanduses tuntud eelkõige oma sügavalt inimlike ja ajalooliselt tundlike romaanide poolest. Tema looming käsitleb sageli keerulisi moraalseid valikuid, mida inimesed on sunnitud tegema poliitiliste muutuste ja isiklike tragöödiate taustal. Pino kirjutamislaadile on omane vaoshoitud, ent täpne keelekasutus ja võime luua karaktereid, kes räägivad rohkem vaikuses kui sõnades. „Ja andke meile andeks meie võlad...“ on tema üks olulisemaid teoseid, milles kõlavad läbi nii südametunnistuse kui ka ajaloo hääled.