Närvisüsteemi kliiniline uurimine 3. osa

„Närvisüsteemi kliiniline uurimine. 3. osa. Kliinilised abiuurimismeetodid“ on õppevahend, mis kuulus Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna kliinilise neuroloogia õppematerjalide sarja. Väljaanne käsitleb närvisüsteemi uurimiseks kasutatavaid abimeetodeid, mis täiendavad neuroloogilist objektiivset ja subjektiivset uuringut. Teoses tutvustatakse erinevaid kliinilises praktikas kasutatavaid uurimisvõtteid, nende metoodikat ning diagnostilist tähendust. Tegu on suunatud eelkõige arstiteaduse üliõpilastele ja neuroloogia erialaspetsialistidele, kuid seda võidi kasutada ka täienduskoolituse raames.

Käsitletud uurimismeetodite hulgas on esindatud elektrofüsioloogilised uuringud (nt elektroentsefalograafia ja elektromüograafia), pildidiagnostika varased vormid (nt pneumotsefalograafia, angiograafia), likvoriuuringud ning laboratoorsed analüüsid, mille kaudu hinnatakse kesknärvisüsteemi seisundit. Tähelepanu pööratakse iga meetodi näidustustele, piirangutele ja tulemuste tõlgendamisele. Samuti sisaldab kogumik viiteid uuringute kombineerimise võimalustele ning nende kasutamisele kliinilises otsustusprotsessis. Esitusviis on süsteemne ja akadeemiline, toetudes tolleaegsele teadustasemele ning kliinilisele kogemusele.

Väljaanne kuulub nõukogudeaegse meditsiiniõppe raames koostatud spetsiifiliste erialamaterjalide hulka, mis täitsid olulist lünka nii teoreetilises kui praktilises arstihariduses. Kolmas osa jätkab eelnevate osade loogilist ülesehitust, kus varem oli käsitletud närvisüsteemi üldist uuringut ja spetsiifilisi neuroloogilisi tunnuseid. „Kliinilised abiuurimismeetodid“ võimaldab mõista, millised vahendid ja käsitlused olid tollal arstide käsutuses neuroloogiliste haiguste diagnoosimisel, pakkudes tänapäeval ka ajaloolist võrdlusmaterjali neuroloogia kui eriala arengute mõtestamisel.