Näitus "Vana Tallinn"

Näitus „Vana Tallinn“, mille kujundas ja andis välja Tallinna Linnamuuseum 1963. aastal, oli oma ajastu oludes märkimisväärne ettevõtmine, mille eesmärk oli tutvustada Tallinna ajaloolist linnaruumi, ehituspärandit ja kultuuriloolist tähtsust. Trükis, mis kaasnes muuseuminäitusega, koondas endas nii tekstilisi ülevaateid kui ka visuaalset materjali — vanu linnavaateid, plaanide jooniseid, detailfotosid hoonetest ja tänavatest. Näitus ja seda saatnud väljaanne olid suunatud eeskätt laiemale publikule ning püüdsid tõsta teadlikkust Tallinna vanalinna väärtusest, olles samas ka tagasihoidlik kultuuriline vastulause nõukogudeaegsele moderniseerimis- ja lammutuspoliitikale.

Väljaandes kajastati erinevaid kihistusi Tallinna ajaloos, alustades keskajast ja liikudes läbi varauusaja kuni 20. sajandi alguseni. Tüüpiliste teemadena käsitleti raekoja platsi arengut, gildihoonete ja kirikute ajalugu, linna kaitserajatisi ning elamuarhitektuuri. Esile tõsteti ka käsitöötraditsioone ja kaubanduse rolli hansalinnana, mis andsid Tallinnale erilise staatuse Läänemere piirkonnas. Lisaks ajaloolistele ja arhitektuurilistele teemadele sisaldas trükis ka jooniseid ja rekonstruktsioone, mis aitasid lugejal visuaalselt mõista, milline võis linn välja näha varasematel sajanditel.

Tallinna Linnamuuseum, mille tegevuse keskmes on olnud linnaloo jäädvustamine ja populariseerimine, mängis tähtsat rolli ajaloolise teadvuse hoidjana ka nõukogude ajal. Näitus „Vana Tallinn“ kuulus sellesse suunda, püüdes jäädvustada ja esile tõsta Tallinna linna identiteeti ja ajaloolist järjepidevust ajal, mil ametlik ideoloogia seda otseselt ei soosinud. Kuigi väljapanek ja väljaanne järgivad oma ajastu keelelist ja vormilist konteksti, on nende sisuline tähendus ajas püsiv: anda edasi austust ajaloo ja ehituspärandi vastu ning teadvustada linna kultuurilist väärtust nii kohalikele elanikele kui ka külalistele.