Rahvuskirjandus ja maailmakirjandus

Naftoli Basseli teos „Rahvuskirjandus ja maailmakirjandus“ on teoreetilis-kriitiline käsitlus, mis uurib rahvuslike kirjanduste suhet laiemasse, rahvusvahelisse kirjandusprotsessi. Autor arutleb selle üle, kuidas eri rahvaste kirjandused arenevad iseseisvalt, ent samas mõjutavad ja rikastavad üksteist kultuurilise dialoogi kaudu. Raamat käsitleb maailmakirjanduse mõistet mitte kui läänekeskset kaanonit, vaid kui dünaamilist süsteemi, kus kohtuvad erinevate rahvaste traditsioonid, ajalooteadvus ja esteetilised väljendusviisid.

Bassel vaatleb rahvuskirjandust ennekõike rahvusliku identiteedi kandjana, kuid toob esile ka selle avatuse – tõlked, kirjanduslikud mõjutused, teemade ja vormide liikumise ühest kultuuriruumist teise. Teoses analüüsitakse konkreetseid näiteid eri aegadest ja rahvustest, sealhulgas kirjanduste vastastikuseid seoseid ning ideede levikut. Autor pöörab tähelepanu sotsiaalsetele, ideoloogilistele ja ajaloolistele tingimustele, mis mõjutavad kirjanduse arengut, rõhutades ühtlasi kirjaniku rolli oma rahva kogemuse tõlgendajana ja edastajana laiemale maailmale.

Naftoli Bassel oli kirjandusteadlane ja kriitik, kelle uurimistööd keskendusid eeskätt marksistlikule kirjandusteooriale ja Nõukogude Liidu kultuuripoliitika kontekstis olulistele teemadele, nagu rahvusliku ja rahvusvahelise suhe kultuuris. Tema teoseid iseloomustab põhjalikkus, süsteemsus ja ideoloogiline raamistik, mis toona suunas akadeemilist diskussiooni. „Rahvuskirjandus ja maailmakirjandus“ on peegeldus oma ajast ja selle arusaamast kultuuri ülesannetest, kuid pakub samas mõtteainet ka tänapäevasele lugejale, kes otsib sügavamat mõistmist kirjanduse rollist rahvusliku ja globaalsetasandi vahelises pingeväljas.