Mustlane, ratsu, kuld, kurat ja surm. Vene mustlasfolkloori

VAARAO LAPSEDKas tasubki küsida: mida me teame mustlastest? On ju need teadmised üleüldiselt napid, stereotüüpsed ja eelarvamuslikud. Pisutki süvenenud mõtlemisel põrkame aga igal sammul küsimustele, millest igaüks on omamoodi lahendamatu mõistaius. Kuidas küll on võimalik, et tõesti vaaraode aegadest pärit väikerahvas (ENE andmetel 2 miljonit) ilma mööda laialihajutatuna on suutnud ennast säilitada, ja millest toitub tema ühtekuuluvustunne? Mis imeväega on ta suutnud taluda teiste rahvaste üleolevat suhtumist ja omaaegseid julmi represseerimisaktsioone? Miks hoiab ta nii kramplikult kinni traditsioonilisest elulaadist, tõrgub jäämast paigaliseks, ei tunne kiusatust kaasa minna linnastumisega? Kuidas on võimalik, et veel meie ajal kohtab maanteedel luksuslimusiinide kõrval mustlasvankrit? Et mustlasnaised endiselt peibutavad kergeusklikke oma ennustustega? Rahvaluuleuurijad teavad, kui tõhusalt avab folkloor rahvuslikke jooni. Pole siis ka imestada, et huvi mustlasfolkloori vastu on kasvanud kogu maailmas, seda eriti viimasel kümnendil, kui demograafilised protsessid on hakanud siiski tõsiselt ohustama mustlaste iseolemist.