Max Havelaar

Multatuli romaan „Max Havelaar“ on kriitiline ja kirjanduslikult uuenduslik teos, mis heidab valgust Hollandi koloniaalpoliitikale 19. sajandi Indoneesias, toonases Hollandi Ida-Indias. Romaani keskmes on idealistlik koloniaalametnik Max Havelaar, kes asub tööle Jaava saarele ja seisab seal silmitsi kohalike elanike ekspluateerimise ja koloniaalvõimu bürokraatliku ükskõiksusega. Havelaar püüab ebaõiglusele vastu seista, kuid tema ausus ja kompromissitus põrkub kokku süsteemse korruptsiooniga. Loo kulg toob esile tema sisemise võitluse ja kasvava pettumuse, kui ideaalid põrkuvad tegelikkusega, milles valitsevad kasum, apaatia ja allasurutud hääled.

Romaani kompositsioon on mitmekihiline – seda jutustab esialgu Batavias elav väikekodanlik kohvikupidaja Droogstoppel, kes esindab kitsarinnalist ja pragmaatilist maailmavaadet. Tema kaudu jõuab lugejani Havelaari käsikiri, mis kujutab sündmusi koloniaaladministratsiooni seestpoolt vaadatuna. See raamjutustuslik ülesehitus annab teosele satiirilise tooni ja teravdab ühiskonnakriitikat. Multatuli ei püüa olla neutraalne, vaid sekkub ise tekstis aktiivselt, murdes sageli neljandat seina ja pöördudes otse lugeja poole. Tema eesmärk pole ainult jutustada lugu, vaid ka raputada moraalselt mugavustsoonis viibivat kodanlikku lugejat ning paljastada süsteemi ebaõiglus.

Multatuli – kodanikunimega Eduard Douwes Dekker (1820–1887) – oli endine koloniaalametnik, kelle isiklik kogemus Indoneesias andis ainest selle romaani kirjutamiseks. „Max Havelaar“, ilmunud esmakordselt 1860. aastal, põhjustas omal ajal suurt ühiskondlikku resonantsi ning on mõjutanud nii Hollandi kirjandust kui koloniaalpoliitika arutelu. Teost peetakse üheks esimeseks antikolonialistlikuks romaaniks maailmakirjanduses. Eesti keelde jõudis see 1970. aastatel, pakkudes lugejatele sissevaadet koloniaalmaailma varjatud mehhanismidesse ja eetilistesse dilemmadesse, mis on jätkuvalt aktuaalsed.