Videviku virved

Muia Veetamme luulekogu „Videviku virved“ on vaoshoitud, ent tundlik sissevaade inimliku eksistentsi vaiksesse ja mõtisklevasse kihistusse. Kogu pealkiri viitab päevade ja elude hääbumise tundele, kuid mitte lõplikule kustumisele – pigem on tegemist hajuvate, ent veel tajutavate peegeldustega, mis seostuvad mälestuste, loojanguvalguse ja sisekaemusega. Luuletustes kohtuvad loodusmotiivid ja sisemonoloogid, sageli lühikeses ja kujundlikult täpses vormis. Videvik ei tähenda siin pimeduse eelhoogu, vaid aja pehmenenud serva, kus kogemused ja tundmused muutuvad sõnadesse laotatuks.

Veetamme luule on introspektiivne ja sageli vaikne, olles vaba otsesest retoorikast või ideoloogilisest survest, mis mõneski tolle aja kogus esile kerkib. Ta kasutab keelt kui vahendit, mitte kui väljenduslikku demonstratsiooni, võimaldades igal kujundil ja sõnal omandada tähendus konteksti ja rütmi kaudu. Tema tekstides on olulisel kohal loodus – mitte ainult pildina, vaid kaaslasena inimese mõtte- ja tundemaailmas. Metsad, tuul, veepinnad ja hääbuvad valgused ei ole pelgalt atmosfäärilised taustad, vaid osa sellest, kuidas subjekt tajub iseennast ja oma elulugu. Tulemuseks on rahulik, ent sisuliselt tihe luule, mis kutsub lugejat peatuma ja vaatama sügavamale argise pinna alla.

Muia Veetamm (1919–2001) oli eesti luuletaja, kelle looming jäi sageli suurema tähelepanuta, ent kelle käekiri eristus oma sisemise rahu ja sõnades peituva mõtlikkuse kaudu. Ta avaldas mitmeid luulekogusid, milles keskmes olid inimene, aeg ja vaikus – mitte kui tühjus, vaid kui ruum, kus toimub mõtestamine. „Videviku virved“ kuulub tema hilisema loomingu hulka ja kajastab küpse autori maailmataju: vaoshoitud, vaatlev, ent samas sügavalt isiklik. Veetamme luule ei püüa haarata suurte teemadega, vaid jälgib väikseid nihkeid tundes ja ajas, mis annavad tema tekstidele ka ajatu mõõtme.