Tunamull'ne

Muia Veetamme luulekogu „Tunamull'ne“ on koondteos, mis ühendab autori hilisema loomingu valiku varasemate aastate luuletustega. Tegemist on isikliku ja vaoshoitud koguvalikuga, milles peegelduvad eluõhtu toonid: leppimine, tagasivaatav rahu ja süvenev arusaamine inimlikest suhetest, ajakulust ja olemise kaduvusest. Luulekeel on mõõdukas ja sisenduslik, sageli napp, kuid tähendusrikas. Autori hääl ei tõuse, vaid sosistab — rõhutamata, ent kaotamata selgust. Kogu läbivaks meeleoluks on loojanguline mõtlikkus, kus tunne ja mõistus kohtuvad tasakaalukalt ja väärikalt.

Paljud tekstid on mõjutatud rahvaluule tonaalsusest: värsivorm, kujundid ja temaatika loovad seoseid folkloori, murdeluule ning lihtsate, ent kõikehõlmavate küsimustega. Armastus, kodu, loodus ja aeg on keskseteks motiivideks, mida Veetamm käsitleb empaatia ja rahuga. Mõned luuletused mõjuvad otsekui rahvalaulude laiendustena, sulandudes traditsiooni nii loomult kui sisult. Samas ei puudu kogu mahust ka isiklikumad ja konkreetsemad teemakäsitlused, milles peegeldub autori enda elukogemus ja teadlikkus ajastu muutustest. Kogumik ei püüa olla manifest ega uuendus, vaid pigem siseilma peegel ajatus mõõtkavas.

Muia Veetamm (1917–2001) kuulus vanema põlve eesti poetesside hulka, kelle looming sai tuntuks eelkõige 20. sajandi teisel poolel. Tema luule oli järjekindlalt seotud elu lihtsate ja põhiväärtustega, olles tihti kantud rahvalikust rütmist ja murdelisest väljendusviisist. „Tunamull'ne“ on temale omaselt elutark ja samas sügavalt isiklik kogu, mis sobib lugejale, kes hindab rahulikku tooni, kujundite selgust ja vaimset küpsust. See on raamat, mis ei üllata vormi, vaid mõtestatuse ja tasakaalu kaudu.