Silma ja südamega

Muia Veetamme luulekogu „Silma ja südamega” ilmus 1949. aastal ja tähistas tema loometeekonna algust. Kogumik koondab endas värsse, kus autor vaatleb elu lihtsaid ja igavikulisi nähtusi, sidudes need looduse ja inimese siseilmaga. Luules on tunda siirust ja tähelepanelikkust ümbritseva vastu, mille kaudu peegeldub ühtviisi nii tundlikkus kui ka selge ja selgitav pilk. Teos pakub lugejale võimalust kogeda luulet, mis lähtub argipäeva rütmidest, ent ulatub samas üldinimlike teemadeni.

Kogumiku luuletused on tihedalt seotud looduse kujunditega, milles kajastuvad muutused ja püsivused. Veetamm toob esile elurõõmu ja nukruse vaheldumise, kõneleb kodusest ümbrusest ja inimestevahelistest suhetest. Raamatu pealkiri „Silma ja südamega” osutab luulehoiaku tuumale – asjade märkamine ja nende läbi tunnetamine on võrdselt olulised. Lugeja ette kerkib maailm, kus ilu leitakse detailidest ning kus inimese vaimne elu on lahutamatult seotud looduse tsüklitega.

Muia Veetamm (1907–1995) oli eesti luuletaja, kelle loomingu keskmes oli side looduse ja inimese hingelise maailmaga. Tema teoseid iseloomustab lihtne, kuid sügav väljenduslaad, mis teeb need kättesaadavaks laiale lugejaskonnale. Veetamm avaldas elu jooksul mitmeid luulekogusid ning tema looming on leidnud koha ka muusikas, kuna mitmed tema tekstid on viisi seatud. „Silma ja südamega” jääb tema loomingus oluliseks esikteoseks, mis määras tema poeetilise käekirja edasise arengu.