Põdrakanepist puri. Luuletusi ja ballaade

Muia Veetamme luulekogu „Põdrakanepist puri“ sisaldab valikut tema küpses eas loodud luuletustest ja ballaadidest, milles põimuvad rahvalaululik laad, looduslähedane kujundikeel ja mõtisklev maailmataju. Kogumiku pealkiri on mitmetähenduslik – „põdrakanepist puri“ viitab millegi hapra ja samas elujõulise kasutamisele liikumiseks, olemise ja elu kulgemise metafoorile. Veetamm ammutab ainest argielust, rahvakultuurist ja loodusvaatlustest, kuid suunab pilgu sügavamale, otsides nähtuste taha jäävat rütmi ja tähendust. Tema värsikeel on rahulik, vormilt traditsiooniline, ent sisult mõtestatud ja isikupärane.

Luuletustes ja ballaadides kohtab nii tundelist loodustaju kui ka aja ja elu paratamatu kulgemise motiive. Veetamm kasutab sageli folkloristlikke kujundeid ja suulise pärimuse rütme, mille kaudu saavutab ta tekstides sujuvuse ja laululisuse. Ballaadides avaldub jutustav moment – tihti käsitletakse saatuse, kaotuse, armastuse või surmaga seotud teemasid, mis asetuvad üldinimlikku ja ajatutesse raamidesse. Autori luulemaailm ei ole äärmuslik ega dramaatiline, vaid otsib ja leiab rahu, kuigi mitte alati lihtsate vastuste kaudu. Looduse ja inimese suhe, vaikus ja mõistmine on korduvad teemad, mida Veetamm käsitleb taktitundeliselt ja mõtlikult.

Muia Veetamm (1906–1990) oli eesti luuletaja ja haridustegelane, kelle looming jäi peamiselt 20. sajandi teise poole kultuuriruumi. Tema luuletustes on tunda õpetaja tähelepanelikkust, rahvalaulikule omast sõnatunnetust ning elukogemusest kantud süvenemist. „Põdrakanepist puri“ oli tema üks tuntumaid luulekogusid, millega ta kinnitas oma positsiooni eesti luule rahvalähedasel, kuid samas poeetiliselt nõudlikul suunal. Veetamme häält iseloomustab vaoshoitud selgus, mis ei mõju kitsendavalt, vaid avab värskel viisil elu argiseid, ent kõnekaid kihte.