Murdja. Lask mägedes

Muhtar Äuezovi jutustused „Murdja“ ja „Lask mägedes“ on kaks kõrvuti asetatud lugu, mis ammutavad ainest Kasahstani loodusest, rahvakultuurist ja inimese sisemisest pingest, tuues esile kirjanikule iseloomuliku poeetilise proosalaadi ja tugeva ühiskondliku allteksti. Mõlemad jutustused asetuvad mägisesse keskkonda, mille karmid olud ja laiad vaated annavad loole sümboolse mõõtme: inimene ei seisa mitte ainult looduse, vaid ka omaenese tegude ja südametunnistuse ees. Peategelased on tavalised inimesed – karjus, jahimees, noor mees – kuid nende kogemused toovad esile üldinimlikke teemasid, nagu süü, otsusekindlus, kahetsus ja muutumine.

„Murdja“ keskendub psühholoogilisele vastasseisule, kus ühe teo tagajärjed hakkavad hargnema ootamatutes suundades. Loo peategelane satub silmitsi nii välise konflikti kui sisemise heitlusega, mille käigus pannakse proovile tema eetiline selgroog. „Lask mägedes“ viib lugeja elulähedasse, kuid pingestatud olukorda, milles looduslike olude taustal mängivad keskset rolli inimese instinktid ja valikuvõimalused. Mõlemas loos ühendab Äuezov elava kirjelduskeele, kultuurilise detailitaju ja tugevad karakterid, pakkudes lugejale pilguheitu nii kasahhi mägikülade ellu kui ka sügavamasse moraalsesse kaemusse.

Muhtar Äuezov (1897–1961) oli kasahhi kirjanduse suurkuju, kelle loomingus kohtuvad rahvalik pärimus ja realistlik jutustamisviis. Tema tuntuim teos on romaan „Abai tee“, kuid ka lühivormides avaldub tema meisterlikkus sügavate iseloomude ja sotsiaalsete pingete edasiandmisel. Äuezov tegutses ka teadlase ja ühiskonnategelasena, olles oluline kultuurilise eneseteadvuse kujundaja nõukogude-aegses Kasahstanis. „Murdja. Lask mägedes“ toob eesti lugejani valiku tema lühiproosast, mis kannab endas nii idamaist meditatiivsust kui ka sotsiaalse draama pinget.