Mõrvarid maskita

„Mõrvarid maskita“ on dokumentaalsete joontega teos, mille eesmärk on talletada ja avalikustada Teise maailmasõja ajal Eestis toime pandud natsionaalsotsialistlikke kuritegusid. Raamat keskendub eelkõige Eesti territooriumil aset leidnud massimõrvadele ja nende organiseeritud läbiviimisele, andes detailse ülevaate, kuidas Saksa okupatsioonivõimud koos kohalike kaastöölistega ellu viisid rahvuspuhastust ja terrorit. Tuntumad kuriteopaigad, nagu Kalevi-Liiva ja Tartu tankitõrjekraav, saavad teoses erilise tähelepanu, sest need on muutunud vägivalla sümboliteks, kus massiliselt hukati süütuid inimesi – juute, mustlasi, poliitvange ja teisi niinimetatud „ebasoovitavaid elemente“.

Teos ei piirdunud pelgalt kirjeldustega, vaid püüdis ka dokumenteerida süüdlaste nimesid, nende tegude konkreetseid asjaolusid ja kohtuprotsesside tulemusi. Autorite eesmärk oli näidata, et tegemist ei olnud abstraktse „fašistliku vägivallaga“, vaid süstemaatilise hävitustööga, mille taga olid isikud, kelle nimed, ametid ja motiivid olid tuvastatavad. Nõukogude-aegsele käsitlusele kohaselt rõhutatakse ideoloogilist vastandust – „alamate rasside“ vastu suunatud natslikku poliitikat ja Nõukogude Liidu missiooni kui vabastajat. Samal ajal väljendub tekstis mälestuse hoidmise vajadus: hein kasvas küll kuritööpaikadele peale, kuid unustamine pole lubatud ega võimalik.

„Mõrvarid maskita“ ilmus 1961. aastal Eesti Riikliku Kirjastuse väljaandel ning sobitus tollasesse ametlikku ajalookäsitlusse, kus fookuses oli natsikuritegude paljastamine vastukaaluks läänes levivatele teistsugustele tõlgendustele. Samas täitis raamat olulist rolli ka faktide talletamisel, andes esimest korda koondpildi Eestis toime pandud holokausti episoodidest ja nendega seotud isikutest. Teose tonaalsus on selgelt süüdistav ja hoiatav – tegemist on ajaloolise mälestustekstiga, mille ülesanne pole mitte ainult informeerida, vaid ka säilitada moraalne ja ühiskondlik hinnang kuritegudele, mida autorid ei soovi lubada unustuse hõlma vajuda.