Südatalvine ohverdus

Mons Kallentofti kriminaalromaan „Südatalvine ohverdus“ viib lugeja Rootsi väikekogukonda Linköpingi, kus jäise külma keskel leitakse paljaks kooritud mehe surnukeha, riputatuna puu otsa metsas. Juhtumit asub uurima politseiuurija Malin Fors, üksildane ja sisemiselt vaevatud naine, kelle lähenemine on intuitiivne ja emotsionaalselt laetud. Teda ei huvita pelgalt faktiline tõde, vaid ka inimpsüühika sügavamad kihid – mis ajendab inimest tegema halastamatuid tegusid ja mida tähendab õiglus olukorras, kus keegi ei taha enam tõtt kuulda. Juhtumi uurimise käigus kerkivad pinnale kogukonna varjatud pinged, perekondlikud saladused ja ajaloost pärit süükoorem, mis ei ole veel lõplikult lahustunud.

Romaani üks omapäraseid jooni on ohvri sisemonoloogid, mis põimuvad uurimise käiguga ja annavad loole lisakihi – justkui kõneleks surmatu läbi jäävaikuse neile, kes veel elavad. Kallentoft ühendab kriminaalpõneviku vormi eksistentsiaalse alatooniga, tuues loo keskele mitte ainult mõrvamüsteeriumi, vaid ka Malini isiklikud võitlused: üksikemana, naisena politseis, inimesena iseenda sees. Linköpingi talv on kui peategelane omaette – halastamatu, jäine ja vaikiv –, mille kaudu peegelduvad tegelaste sisemised seisundid. Tegemist ei ole kiire sündmustikuga põnevikuga, vaid aeglase, psühholoogiliselt laetud looga, kus tähendused selguvad pigem atmosfääri kui tegevuse kaudu.

Mons Kallentoft on rootsi kirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingule on iseloomulik sotsiaalne tundlikkus ja poeetiline keelekasutus kriminaalromaani raames. „Südatalvine ohverdus“ on esimene osa Malin Forsi sarjast, milles autor uurib aastaaegade vaheldumise kaudu inimese muutlikkust ja sisemisi pingeid. Kallentofti teosed eristuvad tavapärasest krimikirjandusest oma meditatiivse tempo ja süvapsühholoogilise käsitluse kaudu, mis teeb neist midagi enamat kui pelgalt mõistatuse lahendamise loo. Tema kirjutamislaad ei otsi lihtsat vastust, vaid kutsub lugejat vaatama sissepoole – isegi kui seal ootab ees talv.