Korter

Monika Rahuoja-Vidmani „Korter“ kujutab olukorda, kus ruum ei ole pelgalt füüsiline keskkond, vaid tähenduste kandja ja mõjutaja. Korter, mis annab teosele pealkirja, on ühtaegu kindel punkt ja muutuste kese. See on koht, kuhu tullakse ja kust lahkutakse, mille seinte vahel toimuvad vestlused, vaikus, ootused ja valikud. Teos jälgib peategelase argielu liikumist, mille rütmi määravad pigem sisemised reaktsioonid kui välised sündmused. Läbi väikeste episoodide joonistub välja suhe ruumi, igapäevaste toimingute ja lähikondsete inimestega – suhe, mis ei ole alati sõnastatav, kuid millel on püsiv mõju.

Lugu ei keskendu süžee arengule traditsioonilises mõttes. Tähtis ei ole see, mis juhtub, vaid kuidas inimene selle sees eksisteerib. Korteri seinad, mööbel ja vaikus omandavad tähenduse mitte kirjelduste, vaid peategelase tajude kaudu. Lugejale ei anta lihtsaid selgitusi, vaid pakutakse katkestusi ja märkamisi, mille kaudu võib hakata märkama mustreid. Ruum toimib peeglina, kus kajastuvad sisepinged, kahtlused ja harjumused, mida tegelane ise ei pruugi kohe teadvustada.

„Korter“ ei ole üles ehitatud pingele ega lahendusele, vaid püsivale jälgimisele. See on tekst, kus igapäevase paigalpüsimise kaudu tekib liikumine. Lugu ei paku valikuid ega selgust, vaid loob võimaluse jälgida, kuidas inimene suhestub iseenda ja keskkonnaga, milles kõik tundub tuttav, kuid mille tähendus võib iga kord muutuda.