Seitse päeva söömata

Monika Peetzi romaan „Seitse päeva söömata“ viib lugeja Saksamaa ja Hollandi piiril asuvasse kloostrisse, kuhu kogunevad viis keskealist naist, et veeta koos paastunädal. Tegemist ei ole pelgalt tervise või kehakaalu kontrollimise ettevõtmisega, vaid eneseleidmise ja omavaheliste suhete proovikiviga. Naised, kes tunnevad teineteist aastatepikkusest traditsioonist – iga-aastasest reisist Prantsusmaale –, peavad sel korral loobuma tavapärasest mugavusest ning keskenduma vaikusele, mõtisklusele ja kehade puhastamisele. Paastukuur toob pinnale vanad haavad, allasurutud saladused ja seni varjatud pinged, mille najal hakkab arenema nii individuaalne kui kollektiivne muutus.

Teose keskmes on küsimus, kas vanad sõprussuhted suudavad säilida, kui neil lasuvad aastaid kuhjunud ootused, solvumised ja erinevad elutõed. Peetzi romaan ei keskendu paastu kui protsessi meditsiinilisele või filosoofilisele käsitlusele, vaid kasutab seda sümboolse taustana, mille abil tegelased puhastuvad emotsionaalsest ballastist. Igale tegelasele on antud oma hääl ja taustalugu, mis avalduvad järk-järgult dialoogide, sisemonoloogide ja olukordade kaudu. Vaheldusrikas jutustustempo ja vaimukas, kuid eluline keelekasutus muudavad raamatu ligipääsetavaks, kuid mitte pealiskaudseks. Romaani sündmused kulmineeruvad mõistmise ja leppimiseni, ent lõplikke vastuseid see ei paku.

Monika Peetz (sündinud 1963) on saksa kirjanik ja stsenarist, kelle loomingus kohtuvad igapäevane elu ja inimeste psühholoogiline sügavus. Enne romaanikirjanikuks saamist töötas ta televisioonis, kirjutades stsenaariume mitmetele saksa sarjadele. Tema debüütromaan „Seitse päeva söömata“ saavutas kiiresti menuki staatuse ning tõi autorile rahvusvahelist tuntust. Peetzi kirjeldusstiil on tähelepanelik ja detailne, keskendudes suhetele ja karakterite arengule viisil, mis kõnetab laia lugejaskonda.