Mon Faible'ist ajaloomuuseumiks

Kogumik seob Eesti Ajaloomuuseumi tekkeloo Tallinna raeapteeker Johann Burchardi erakogu Mon Faible’iga ning näitab, kuidas erakogust kujunes muuseumi üks aluskogusid. Teos avab Burchardi kogumise motiive ja võtteid ning kirjeldab, kuidas rariteetide koondamine liikus kabinetist avalikkuse ette. Kogumik on mitmekeelne: osa teksti on saksa keeles, eessõna on ka inglise keeles, resümeeriv osa aitab lugejal jälgida eri peatükkide põhijäreldusi. Fookus püsib muuseumipraktikal ja allikapõhisel käsitusel: artiklid seovad kogumislood, näituste alguse ja institutsionaalse kujunemise üheks sirgjooneks, mille toel saab mõtestada, kuidas eraalgatusest kasvas avalik mäluasutus.

Väljaanne koondab erialased käsitlused ja alliktekstid. Vello Kuldna kirjutab Eestimaa Kirjanduse Ühingu Muuseumist (Provintsiaalmuuseumist) ning selle tööst ja rollist 1842–1940; ülevaade kaardistab asutamise, kogude kujunemise ja mõjurid, mis viisid muuseumitraditsiooni kinnistumiseni. Eve Peets kirjeldab Johann Burchardi kollektsiooni Eesti Ajaloomuuseumis, rõhutades kogu koosseisu ning liikumist erakabinetist muuseumi hoidlatesse ja näitustele. Sergei Stadnikov annab portreelise ülevaate Burchardist kui baltisaksa arstist, apteekrist ja muinsuste kogujaist, et toetada kogu konteksti mõistmist. Kogumik sisaldab ka Burchardi enda kirjutisi: “Minu kogu, Mon Faible’i, ajalugu, kirja pandud mu kallite järeltulijate jaoks aastal 1825” ning saksakeelse pealkirjaga “Antiquitäten und Seltenheiten, die ich seit dem Jahre 1802 gesammelt habe”, mis toimivad esmastena allikatena ja annavad vahetu pildi kogumispõhimõtetest.

Käsitlus seob üksikeseme lood muuseumi kujunemisega. Burchardi kogu lähtekoht – juhuslik stiimul ja süsteemne jätk – osutab, kuidas kogumine muutus Tallinna avalikus ruumis nähtavaks (näitused Mustpeade hoones) ning kuidas provintsiaalmuuseum võttis erakogu hoidmise ja vahendamise ülesande. Teos näitab, kuidas kataloogid, varased näitused ja institutsiooniline tugi lõid raami, milles kollektsioon sai pika kestuse ja kasutuse. Nõnda moodustab kogumik sildumiskoha: see annab uurijale allikad, korrastab muuseumiloo põhiteljed ja võimaldab lugejal jälgida, kuidas eraomandis sündinud „nõrkus“ kandus avalikku kultuurimällu.