Ihnus. Komöödia viies vaatuses

Molière’i komöödia „Ihnus“ („L’Avare“) kuulub prantsuse klassikalise näitekirjanduse tuntuimate teoste hulka ning käsitleb rahaahnuse mõju inimsuhetele ja moraalile. Peategelaseks on Harpagon — eakas ja äärmiselt kitsi leskmees, kelle elu keskmes seisab rahakirst ja hirm kaotada midagi oma varast. Tema maniakaalne rahaarmastus kujundab kogu peresuhete dünaamika: ta plaanib abielluda noore naisega, kes meeldib ka tema pojale, ning kavandab samal ajal laste abielud majanduslikest kaalutlustest lähtuvalt. Konfliktid arenevad kiiresti, kui Harpagoni rahakirst röövitakse ning tema kontroll perekonna ja olukorra üle hakkab murenema.

Näidend on üles ehitatud viievaatuselise klassikalise komöödia struktuuri järgi, kus Molière kasutab nii sõnavaimukust kui situatsioonikomöödiat, et kujutada absurdi ja sotsiaalset kriitikat. Tugevalt karikatuurne peategelane kehastab üheainsa kire — ahnuse — äärmuseni viidud vormi, tuues koomilises võtmes esile selle traagilised tagajärjed. Teised tegelased, sealhulgas Harpagoni lapsed Cléante ja Élise, teenrid ning peigmehekandidaadid, tegutsevad tema kontrolli ja ihnsuse vastu, luues sündmustiku, kus segadus, pettused ja varjatud kavatsused viivad lõpuks paljastusteni ja teatava lahenduseni. Näidend lõppeb leebema tooniga, kus koomiline liialdus annab ruumi lepitusele, kuid kriitika jääb kehtima.

Molière (1622–1673), kodanikunimega Jean-Baptiste Poquelin, oli prantsuse näitekirjanik, lavastaja ja näitleja, kelle loomingus põimusid satiir, ühiskonnakriitika ja teatrikeele uuendused. Tema komöödiad on sageli suunatud inimlike nõrkuste — nagu silmakirjalikkus, upsakus või ahnus — vastu, tehes seda läbi vaimukuse ja lavalise hoogsuse. „Ihnus“ on üks tema küpse perioodi teostest, mille kaudu ta tõi lavale karakteri, mis on jäänud maailmakirjanduse tüüpkujuna püsima. Eesti keeles ilmus näidend 1923. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi väljaandena, laiendades kohaliku lugejaskonna kokkupuudet Euroopa klassikaga.