Amfitrüon. Komöödia 3 vaatuses

Prantsuse näitekirjaniku Molière’i komöödia „Amfitrüon“ põhineb klassikalisel antiikmüüdi töötlusel, kus jumalad sekkuvad surelike ellu, tekitades segadust identiteetide ja suhete vallas. Teos tugineb Plautuse samanimelisele näidendile, mida Molière on 17. sajandi kontekstis edasi arendanud, andes sellele lisaks mitmeleplaanilisele huumorile ka ühiskonnakriitilise varjundi. Lugu keerleb ümber Teeba väepealiku Amfitrüoni, kelle äraolekut sõjakäigul kasutab Zeus, et ilmutada end tema kujul ja veeta öö Amfitrüoni abikaasa Alkmeenega. Segadus tekib, kui päris Amfitrüon tagasi jõuab ja tema identiteeti ei usuta.

Kolmevaatuseline näidend viib vaataja olukorda, kus tegelased on sunnitud pidevalt kahtlema oma meeletes ja loogikas. Komöödia mõju ei tulene ainult olukorra absurdsusest, vaid ka tegelaste dialoogidest, milles põimuvad eneseõigustused, armastusavaldused ja süüdistused. Eriti markantne on teenri Sosiuse tegelaskuju, kes samuti seisab silmitsi oma dublikaadiga. Kogu loo vältel käsitletakse võimu, truuduse ja tõe teemasid läbi koomilise prisma. Kuigi jumalate sekkumine võiks muuta loo pelgalt fantastiliseks, võimaldab see hoopis rõhutada inimeste abitust kõrgemate jõudude ees ning paljastada ühiskondlikke ja moraalseid hoiakuid.

Molière (1622–1673) oli üks prantsuse klassikalise teatri olulisemaid autoreid, kelle loomingusse kuuluvad mitmed ühiskonnakriitilised ja karakterikesksed komöödiad, nagu „Tartuffe“, „Don Juan“ ja „Ihnus“. Tema näidendid ühendavad satiiri ja psühholoogilise vaatlusoskuse, tuues lavale ajastu tüüpe ja inimloomuse igikestvaid jooni. „Amfitrüon“ valmis 1668. aastal ja kuulub tema loomingus mütoloogilisel ainesel põhinevate teoste hulka, olles ainus näidend, kus jumal Zeus ise lavale astub. Eesti keelde tõlgitud versioon 1962. aastast annab võimaluse tutvuda selle komöödia barokse ja keeletundliku tõlgendusega ka kohaliku lugeja jaoks.