Elektrotehnika. Linnakeskkoolidele. Käsiraamat

Moija Anvelti, Juri Puhljakovi ja Mihhail Ušakovi koostatud „Elektrotehnika. Linnakeskkoolidele. Käsiraamat“ on nõukogudeaegne õppevahend, mis oli mõeldud üldhariduskoolide vanemate klasside õpilastele, kes omandasid tehnilise kallakuga õpetust. Tegemist on süsteemse ja põhjaliku ülevaatega elektrotehnika alustest, mille eesmärk oli tutvustada noortele elektrinähtuste olemust, seaduspärasusi ning praktilist rakendamist igapäevases elus ja tööstuses. Õpik katab klassikalise elektrotehnika põhimõisteid nagu vool, pinge, takistus, elektriringid, magnetism ja elektromagnetism, lisaks ka elektrimasinate ja -seadmete tööpõhimõtteid.

Raamat on üles ehitatud selgelt didaktilise struktuuriga, liikudes lihtsamatest mõistetest keerukamate süsteemideni. Iga teema juurde kuuluvad joonised, skeemid ja valemid, samuti praktilised ülesanded ja näiteülesanded, mille kaudu õpilane sai omandatud teadmisi kinnistada. Esituslaad on tehniline ja faktirohke, kuid autorid on püüdnud hoida selgust ja loogilist järjepidevust, et teema oleks kättesaadav ka keskkooliealisele õppijale. Raamatus on tunda ajastu vaimu – rõhutatakse tehnika tähtsust ühiskonna arengus ning õpetatakse noortele töö- ja tootmiskultuuri aluseid, mis haakusid tollase maailmavaatega.

Autorid Moija Anvelt, Juri Puhljakov ja Mihhail Ušakov olid seotud pedagoogilise ja/või insenerialase tööga ning nende koostatud käsiraamat teenis omal ajal praktilise õppevahendina olulist eesmärki. Sellised väljaanded toetasid nõukogude koolisüsteemi tehnilise alghariduse suunda, mille kaudu loodeti kasvatada tulevasi insenere ja tehnikuid juba keskhariduse tasandil. Tänapäeval on teos eeskätt ajaloolise ja pedagoogilise huvi objekt, mis annab aimu, millisel viisil õpetati loodus- ja täppisteadusi 20. sajandi keskpaiga haridussüsteemis ning kuidas tehniline mõtlemine oli seotud tollase ideoloogilise raamistikuga.