Heghnari allikas

Heghnari allikas on Mkrtitš Armeni jutustus, mis viib lugeja autori sünnilinna Gjumrisse, tollasesse Aleksandropolisse. Teos räägib tööst, armastusest, perekonnast ja sõprusest ning seob nende ümber linna argipäeva tavad ja traditsioonid. Raamat kujutab käsitööliste ja tööinimeste ringi, kus elu rütmi määravad tööpäev, perekondlikud kohustused, naabritega suhtlemine ja pühadega seotud kombed. Autor poetiseerib kõike seda, mida ta kodulinnas väärtuslikuna näeb, ning laseb sündmustel lahti rulluda läbi linna tänavate, hoovide ja kogunemiskohtade kirjelduse. Eesti keelde on jutustus jõudnud Loomingu Raamatukogu sarja vahendusel ning pakub lugejale sissevaadet sellesse, kuidas üks armeenia kirjanik näeb oma linna elu seestpoolt, mitte välise eksootikana.

Teos ei toetu ühele suurele süžee keerdkäigule, vaid liigub episoodide kaudu, milles kord tõuseb esile töö, kord perekond, kord sõpradevaheline truudus. Pealkirjas nimetatud allikas seob eri olukordi vaimse ja füüsilise kohtumispaigana, kus ristuvad inimeste päevased ja öised teed. Detailirikas kirjeldus aeglustab jutustuse tempot ning suunab tähelepanu väikestele liigutustele, kõnepruugile, argistele esemetele, mis näitavad, milline on tegelaste suhe iseenda, oma töö ja ümbritseva kogukonnaga. Nii kujuneb raamatust pilt linnast, kus traditsioon ja muutus elavad korraga, ning lugeja võib jälgida, kuidas perekondlikud ja sõprussuhted hoiavad inimesi koos ka siis, kui igapäevaelu toob kaasa pingeid ja arusaamatusi. Jutustus sobib lugejale, keda huvitab Kaukaasia linnaelu ja selle kommete kujunemine, nähtuna seestpoolt.

Mkrtitš Armen, kodanikunimega Mkrtitš Haruthjunjan, oli armeenia proosakirjanik, kes elas aastatel 1906 kuni 1972. Ta sündis Gjumris käsitööliste peres ja kujundas suure osa oma loomingust just selle linna ja Nõukogude Armeenia elu ümber. Armen kirjutas romaane ja jutustusi, mille hulgas peetakse oluliseks nii romaani Jerevan kui jutustust Heghnari allikas. Tema tekstide üheks kandvaks jooneks on ruumi ja olustiku keskne roll: linn, tänav või allikas ei ole pelk taust, vaid tegelaste valikuid ja meeleolu kujundav jõud. Armeni looming annab pildi autorist, kes huvitub tööinimese elust, perekondlikust sidususest ja sellest, kuidas traditsioon püsib või muutub, kui aeg ja ühiskond ümberringi vahetuvad.