Hõbedane lagendik

Miroslava Tomanová romaan „Hõbedane lagendik“ on tundliku meelelaadiga kirjutatud teos, mis seob endas loodustaju, lapsepõlvemälestused ja noore neiu sisekasvamise loo. Tegu on pigem impressionistliku kui sündmustele orienteeritud jutustusega, kus tähtsam kui tegevus ise on see, kuidas tegelane tajub maailma enda ümber. Peategelane liigub läbi lapsepõlve ja nooruse piirimail, meenutades möödunud aegu, kogedes esimest armastust, kaotust ja tasahilju kujunevat eneseteadvust. Hõbedane lagendik, raamatu nimiline kujund, tähistab kohta, kus loodus, tunne ja mälestus kohtuvad – see on nii reaalne koht kui ka vaimne ruum, mis jääb igaveseks peategelase sisemisse maailma alles.

Romaani tonaalsus on rahulik ja meditatiivne. Tomanová pöörab tähelepanu väikestele detailidele – tuules liikuvale rohule, valguse murdumisele puulehtedel, vaikselt mööduvale ajale. Just need pealtnäha tühised elemendid annavad teosele kaalu ja kujundavad selle atmosfääri. Tekst on kirjutatud empaatilises ja sisekaemuslikus laadis, milles puudub selge konflikt või dramaatiline kõrghetk, kuid samas kannab see endas tugevat emotsionaalset pinget. Tegelaste suhted – ema ja tütre, tüdruku ja teda ümbritseva looduse, noore armastuse ja oma mina otsimise vahel – on edasi antud kujundlikult ja vaikse sügavusega, mis mõjub ajatutena.

Miroslava Tomanová oli tšehhi kirjanik, kelle loomingus kohtuvad poeetiline realism ja tundeline siseilm. Tema teosed keskenduvad sageli naiste sisemaailmale, lapsepõlve ja nooruse kujunemiskogemustele ning looduse ja mälu vahelisele seosele. „Hõbedane lagendik“ sobitub hästi sellesse käsitlusse, olles ühtaegu intiimne ja üldinimlik, pakkudes lugejale vaikset, kuid sisemiselt kütkestavat lugemiskogemust. Eesti keeles ilmununa lisab see teos tõlkeromaani vormis väärtuslikku panust 1970. aastate lugejaskonnale, pakkudes peenetundelist vaadet inimese ja maailma vahelisele haprale sidemele.