Eesti 1914-1922. Maailmasõda, revolutsioonid…

Mirko Harjula monograafia „Eesti 1914–1922. Maailmasõda, revolutsioonid, iseseisvumine ja Vabadussõda“ annab ülevaatliku ja allikapõhise käsitluse Eesti ajaloo ühest murrangulisemast ajajärgust. Teos katab kaheksa aasta jooksul toimunud sündmusi, mille käigus Eestist sai Vene keisririigi ääreprovintsist iseseisev rahvusriik. Harjula seob Eesti arengud laiemasse rahvusvahelisse ja regionaalsesse konteksti, käsitledes muu hulgas Esimese maailmasõja mõju, 1917. aasta revolutsioonide tagajärgi, Saksa okupatsiooni, Tartu rahulepinguni viinud sündmusi ning sisepoliitilist konsolideerumist pärast iseseisvuse väljakuulutamist.

Autor käsitleb põhjalikult ka Eesti Vabadussõda, tuues esile nii sõjalisi kui ka diplomaatilisi aspekte. Erilist tähelepanu pööratakse poliitiliste jõudude kujunemisele, rahvuslike institutsioonide loomisele ning sõja ja revolutsioonide mõjule elanikkonna igapäevaelule. Harjula kasutab oma käsitluses erinevaid allikaid: nii arhiivimaterjale kui ka kaasaegseid uurimusi, kombineerides narratiivse ajalookäsitluse analüütilise lähenemisega. Lisaks Eesti-sisesele arengule leiab teosest rohkelt viiteid rahvusvahelisele olukorrale, eriti Vene kodusõjale, Saksa ja Briti huvidele Baltikumis ning Soome rollile piirkondlikus võimudünaamikas.

Mirko Harjula on Soome ajaloolane ja tõlkija, kelle uurimused keskenduvad peamiselt Venemaa, Soome ja Baltimaade 20. sajandi ajaloole. Ta on tegutsenud mitmes teadusasutuses ning avaldanud arvukalt populaarteaduslikke ja teaduslikke teoseid, milles kombineerib rahvusvahelise vaatenurga põhjaliku kohapealse uurimistööga. „Eesti 1914–1922“ on tema esimene ulatuslik Eesti ajalugu käsitlev teos, mis mõeldud nii akadeemiliseks kasutamiseks kui ka laiemale huviliste ringile. Harjula kirjutamisstiil on selge ja struktureeritud, pakkudes faktitihedat, kuid loetavat sissevaadet Eesti riikluse sünniaastatesse.