Piibussaare

Mirdza Bendrupe jutustus „Piibussaare” on lüüriline ja tähelepanelik pilk lapse maailma, kus fantaasia ja tegelikkus põimuvad looduslähedases keskkonnas. Teose tegevuspaigaks on maaliline saar, kus peategelaseks on laps või lapsed, kes avastavad nii ümbritsevat loodust kui ka enda sisemaailma. Lugu liigub tasases tempos, kirjeldades argiseid sündmusi, mis läbi lapse silmade omandavad teistsuguse, sageli tähenduslikuma mõõtme. Piibussaare kui koha kaudu kujuneb mitmetähenduslik ruum, mis ühendab mängu, kasvu ja kaotushetked. Laps pole siin ainult vaataja, vaid aktiivne osaleja, kes kogeb looduse ja inimsuhete keerukat koosmõju.

Teose toon on vaikne ja vaatlev, vältides liigset dramaatilisust, ent suutes samas tabada väikestes hetkedes peituvaid sisemisi nihkeid. Emotsioonid ja muutused ilmnevad läbi märkide: looduse meeleolud, kohtumised loomade või inimestega, hetked üksinduses või jagatud vaikuses. Bendrupe ei idealiseeri lapsepõlve, kuid kujutab seda kui olulist, sisemiselt sügavat ja iseseisvat maailma, mis on väärt tõsist tähelepanu. Keelekasutus on kujundirikas, ent lihtne, sobides hästi nooremale koolieale või ettelugemiseks. Loo atmosfäär mõjub rahustavalt, pakkudes lugejale turvalist, ent mõtisklevat keskkonda.

Mirdza Bendrupe oli läti lastekirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingule on iseloomulik tundlikkus ja empaatia lapse sisemaailma suhtes. Tema teosed käsitlevad sageli looduse ja lapse suhteid, andes neile poeetilise ja hingestatud varjundi. „Piibussaare” ilmumine eesti keeles Perioodika sarjas avardas siinse laste- ja noorsookirjanduse silmaringi, pakkudes lugejatele võimalust kogeda teistsugusest kultuuriruumist pärinevat, kuid universaalse tundetajuga proosat. Bendrupe oskus kirjutada lapse vaatepunktist ilma tema kogemust vähendamata muudab tema loomingu ajatu väärtusega lugemisvaraks.