Mîntuleasa tänavas...

Vanamees oli mitu minutit maja ees edasi-tagasi kõndinud, söendamata sisse astuda. Maja oli mitmekorruseIine, lihtne, peaegu range , selline, nagu ehitati sajandi algul. Kõnniteel andsid kastanid pisut varju, tänav aga lausa hõõgus; täies suvise keskpäeva väes päike lõõskas. Vanamees võttis taskuräti ja mässis ümber kaela. Ta oli üsna pikk, Iuider, pikerguse kõhna kahkja näoga, hallide ilmetute silmadega mees, tema sorakil vuntsid olid peaaegu valged, tubakast kollakad. Vanamehel oli peas vana õlgkaabu, seljas luitunud ja lotendav suveülikond.
Vanamees nägi eemalt tulemas ohvitseri ja kahmas tervituseks aegsasti kaabu peast.
"Kas te võiksite öelda, mis kell on?" küsi ta väga viisakalt. "Kaks," vastas ohvitser kella vaatamata.
"Tänan teid väga," ütles vanamees, vangutas mitu korda pead ja muheles.