Valgevalul

Minni Nurme luulekogu „Valgevalul“ ilmestab autori hilisloomingut, kus varasemalt tuntud poeetiline maailm saab uue, veelgi kontsentreerituma ja sisekaemuslikuma ilme. Kogu pealkiri viitab nii haavatavusele kui ka puhastavale valule, mis läbib mitmeid kogumikus sisalduvaid tekste. Luulekogu temaatiline keskpunkt on eksistentsiaalne üksindus, elu kaduvus ning mälu kaudu taastuv side minevikuga. Autori keelekasutus on napp ja väljapeetud, kuid iga sõna kannab tugevat emotsionaalset ja semantilist pinget. Vormi poolest eelistab Nurme lühikesi, kujunditihedaid stroofe, milles loodusdetailid põimuvad metafüüsiliste küsimustega.

„Valgevalul“ peegeldab eluõhtul kirjutatud luulele omast tasakaalu, kus kirglik impulss on asendunud vaikse, kuid kindla tooniga. Nurme käsitleb mitmes tekstis elatud elu retrospektiivina, milles korduvad lapsepõlvemotiivid, kodumaa maastikud ja naise vaatepunktist nähtud elukogemus. Luuletustes esinevad sageli valguse ja varju vastandused, mis loovad teksti sisemise liikumise ning toovad esile leppimise ja mõistmise temaatika. Valu ei ole ainult kannatus, vaid ka tunnetuse kanal, mis aitab jõuda sügavamale isiklikku ja universaalsesse tõdemusse. Samuti ei puudu tekstidest sotsiaalne allhoovus, mis väljendub üksikutes vihjetes ajastu ängidele ja väärtuste ümberhinnangule.

Minni Nurme (1917–1994) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik, kelle loomingut iseloomustab tundetäpsus ja ühiskondliku tundlikkuse põimumine isikliku maailmakäsitlusega. Ta kuulus sõjajärgsete aastakümnete olulisemate naisautorite hulka, kelle loomingus peegelduvad nii isiklikud kui ka kultuurilised ja ajaloolised pingeväljad. Nurme luule on alati olnud selgepiiriline, kuid sisemiselt rahutu, otsides vastuseid elu ja inimolemise põhiküsimustele. „Valgevalul“ on väärikas näide tema hilisemast loomingust, milles vaikus, valgus ja valu moodustavad tiheda, samas õhulise poeetilise struktuuri.