Sookailudes on loitsud

Minni Nurme luulekogu „Sookailudes on loitsud“ ilmus 1971. aastal ning toob esile autori poeetilise vaate elu ja inimese sisemaailma üle. Juba pealkiri viitab looduse ja maagiliste kujundite sidumisele, kus sookail, tugev lõhnaga taim, muutub justkui loitsude ja sisemiste vägede kandjaks. Kogu luuletused peegelduvad nii igapäevastest muredest kui ka laiemast elutunnetusest, mis seob inimese looduse rütmidega. Autor ei piirdu ainult looduspiltidega, vaid kasutab neid lähtekohtadena, et rääkida sügavamatest tunnetest ja eksistentsiaalsetest küsimustest.

Luuletustes on tunda vastandusi, mis avavad inimese haprust ja sisemist pinget: ühel pool argine mure toimetuleku pärast, teisel pool raskesti sõnadesse seatavad hingekoormad. Just see sisemine kontrast annab tekstidele jõu ja pingestatuse, mida saadavad rahvalaululikud kordused ja lihtne, ent läbimõeldud riim. Nurme keel on voolav ja siiras, tema kujundid peegeldavad elu karmi tõde, ent samas ka võimalust leida lohutus looduse lähedusest. „Sookailudes on loitsud“ on kogu, milles peitub nii ajastu vaim kui ka isiklik hääl, mis kõneleb lugejale vahetult ja emotsionaalselt.

Minni Nurme (1917–1994) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik, kelle loomingus kohtuvad ühiskondlik teema- ja tundeküllus. Ta kirjutas juba 1930. aastatel, kuid suurem osa tema teoseid ilmus pärast Teist maailmasõda. Nurme luules leidub nii isiklikke kui ka sotsiaalseid toone, olles tihti kantud elukogemusest ja ajastu muutustest. Tema tekstides on tähelepanu keskmes inimese igapäevane võitlus ja sisemised heitlused, mida toetavad looduse ja rahvalaululiste kujundite kasutamine. „Sookailudes on loitsud“ kinnitab tema positsiooni 20. sajandi eesti naisluuletajate seas kui tundliku ja samas jõulise hääle kandjana.