Minevikult tänapäevale

Album „Minevikult tänapäevale” on ülevaatlik teos Eesti arheoloogiapärandist, mille tekst seob muististe liigid üheks arusaadavaks raamistikuks. Raamat alustab muistsest asustusest: asulakohtade paiknemisloogika, seosed veekogude ja pinnamoega, kultuurkihi tunnused ning jäljed, mille järgi eristab elutegevust juhuslikest leiukohtadest. Järgnevad linnused, kus autor selgitab vallide ja kraavide rolli, väravakohtade ning hoonestusjälgede lugemist ja seda, kuidas kaitsetarind seostub ümbruskonna teedevõrguga. Matmispaigad on jaotatud vormi ja kombe järgi: kivikirstkalmed, tarandkalmed, liivakääpad, laibamatuste ja põletusmatuste jäljed. Iga peatüki tuum on lihtne: mis on tüüpiline tunnus, millest alustada vaatlust ning millised märgid viitavad hilisematele rikketele või ümberkujundustele. Nii püsib rõhk vaatlemisel ja äratundmisel, mitte üksikute paikade ülistamisel.

Edasi liigutakse ohverdamiskohtade ja väikeselohuliste kultusekivide juurde. Tekst näitab, kuidas eristada lohukive looduslikust pinnamängust ning millised mustrid (ridadena, rühmadena) on levinud. „Muud muistised” koondab teid, tootmisjälgi ja üksikesemeid puudutava, mis ei mahu kitsastesse liikidesse, ent selgitab maastiku kui terviku lugemist. Peatükk „Muistsed esemed” käsitleb leiu tüüpilist konteksti, kulumisjälgi ja materjali, vältides keerulist terminoloogiat. Lõpuks annavad peit- ja aardeleiud kokkuvõtva pildi sellest, kuidas juhuslik leid suhestub ajastusse ja raharinglusse ning miks leiukoha dokumenteerimine on sama tähtis kui ese ise. Fotod ja lühikommentaarid töötavad koos: vaade, tunnus, järeldus. Nii saab lugeja praktilise tööjärje maastikul liikumiseks.

Teksti autor on arheoloog Mati Mandel, fotod on teinud Enno Väljal ja kujunduse on lahendanud Linda Elken. Kogumik hoiab ühtlast rütmi: iga teema algab määratlusega, jätkub äratuntavate tunnuste loeteluga ja jõuab lühikese rakendusliku kokkuvõtteni. Raamat sobib lugejale, kes otsib kainet ja kontrollitavat vaadet Eesti muinas- ja keskaegse pärandi maastikule. Fookus ei lähe muistise päritolu romantiseerimisele, vaid jääb vaatlusoskusele: mida näed, kuidas kirjeldad, millise järgnevusega talletad. Selline lähenemine aitab siduda eri leiutüübid üheks tervikuks ja vähendab juhuslikke tõlgendusi, sest igal sammul on kontrollküsimus ja minimaalne, ent piisav selgitus. Kui lugeja läheb seejärel maastikule või muuseumisse, on tal selge skeem, mille järgi nähtut mõtestada.