Sarajevo Marlboro

Sarajevo Marlboro on lühijuttude kogumik, mis vaatleb piiramisrõngas linna igapäevaelu. Teos hoiab fookuses tavalised inimesed: naabruskonna väikesed vaidlused, katkised rutiinid, kortermajade trepikojad, turuletid ja ootamatud kohtumised, mille taustal püsib sõja pidev surve. Jutud ei keskendu lahingutele ega strateegiale; autor asetab esiplaanile inimeste harjumused, mälumustrid ja üksteisest hoolimise viisid, mis jäävad kestma siis, kui ootamatus saab normiks. Raamat räägib samal ajal linnast kui kooselukohast, kus usuline ja keeleline mitmekesisus ei kao, vaid ilmub esile just kõige väiksemates žestides: laenatud tass, avarii järel püstijäänud kaktus, trepikoja kuulutus, mis püsib seinal kauem kui peaks. Eesti väljaanne vahendab need lood eesti keelde ja annab lugejale võimaluse näha Sarajevo elu ilma selgitavate võõrkommentaarideta; saatesõna ning intervjuu raamivad tekste ja aitavad hoida vahet autorihääle ja tõlke vahel.

Kogumik töötab episoodide ja tagasivaadete rütmis. Iga jutt loob oma iseseisva olukorra, kuid korduvad motiivid loovad tervikmulje: suitsupaki vahetus, ootamatu elektrikatkestus, maja ees toimuv väike vaidlus muutuvad lugemise käigus justkui ajajooneks, millelt mõõta muutust. Raamat ei paku vastuseid ega kokkuvõtteid. Ta näitab, kuidas mälu talletab mitte sündmuste hierarhiat, vaid juhuslikke detaile. Need detailid osutavad koos elamisele, mis on hõre, ent katkematu. Kogumiku tugevus seisneb ka jutustajahääle selguses: iga tekst seab sisse konkreetse vaatepunkti ja lõpetab siis, kui stseen on oma töö teinud. Tulemuseks on lugemiskogemus, mis võimaldab lugejal liikuda ühelt trepikojalt teisele ja näha, kuidas linna mitmehäälne elukord hoiab end üleval ilma suurte deklaratsioonideta.

Miljenko Jergović on Sarajevos sündinud proosakirjanik ja esseist. Ta elas suure osa piiramisest linnas ning kolis seejärel Zagrebi. Tema looming hõlmab jutte, romaane ja ajakirjanduslikke tekste, mis käsitlevad Jugoslaavia-järgset ühiskonda ja üksikisiku suhet mäluga. Sarajevo Marlboro tõi autorile laiemat tuntust Euroopa kirjandusväljal ning kinnitas tema võimet ühendada konkreetne eluolukord ja laiem kultuuriline maastik. Jergović ei paku suurteooriaid, vaid laseb rääkida olukordadel ja kõneviisidel, mis kujundavad inimeste igapäeva. See valik on kujundanud temast autori, keda loetakse nii ilukirjandusliku vormi kui ka tähelepaneliku vaatlemise pärast.