Tulesüütaja. Tõde ja luul. Jutustus

Miklós Surányi jutustus „Tulesüütaja. Tõde ja luul“ on poeetilise alatooniga psühholoogiline proosateos, mille keskmes on inimese sisemine vastuolu unistuste ja tegelikkuse vahel. Raamat ilmus eesti keeles 1930. aastal kirjastuse Loodus väljaandena ning peegeldab 20. sajandi alguse Kesk-Euroopa kirjandusele iseloomulikke teemasid: igatsus, mälu, süü ja enesetunnetuse piirid. Lugu jälgib tundliku peategelase sisemaailma, kus reaalsed sündmused ja fantaasiamaailm põimuvad, muutes piiri tõe ja luule, kaine mõistuse ja unistuste vahel hägusaks. Tulesüütaja kujund viitab nii tegelase rollile ühiskonnas kui tema võimele süüdata sisemisi tulesid – mõtteid, tundeid, mälestusi.

Surányi kirjutamislaad on meditatiivne, kohati isegi unenäoline, mis võimaldab tal avada tegelaste sisemisi liikumisi pigem kaudsete vihjete ja kujundite kaudu kui otsese jutustuse vahendusel. Tegu pole tegevusrohkete sündmustega looga, vaid eksistentsiaalse otsinguga – peategelane püüab mõista oma minevikku, elatud elu tähendust ja seda, kas tema maailmapilt on ehitatud tõele või pelgale luulele. Süžee kulgeb aeglaselt, mõtestades üksikisiku vastutust oma unistuste ja valikute ees. Taustal peegelduvad ka ühiskondlikud pinged ja ajaloolised muutused, mis on toonased Euroopa autorid sageli alateadlikult või kaudselt oma loomingus edasi andnud.

Miklós Surányi (1882–1936) oli ungari kirjanik, ajakirjanik ja esseist, kes tegutses viljakalt 1920.–1930. aastatel. Tema loomingut iseloomustab süvenev psühholoogiline käsitlus ja huvi inimese sisemaailma vastu. „Tulesüütaja“ kuulub tema introspektiivsemate teoste hulka, kus ta uurib hinge varjatud kihte, sidudes need üldinimlike küsimustega enesemääratlusest ja tõe loomusest. Eesti lugejani jõudis teos ajal, mil tõlgiti palju keskeuroopa autoreid, eriti neid, kes suutsid ühendada tundelise väljenduse ja filosoofilise sügavuse. „Tulesüütaja“ pakub lugejale vaikset, ent sügavat mõtteainet elu ja kujutlusvõime haavatava piiri kohta.