Hundikutsikaeetika

Mikk Pärnitsa „Hundikutsikaeetika“ on hübriidne ja kihiline tekst, mis põimib endas päevikuvormis ülestähendusi, filosoofilisi mõtisklusi ning ühiskonnakriitilisi tähelepanekuid. Raamat kujutab endast autoripoolset eneseteraapilist ja maailmatunnetuslikku eksperimenti, mille keskmes on katse leida eetilisi orientiire keset lagunevat ja vastuolulist ühiskonda. „Hundikutsikas“ kui kujund sümboliseerib noort, alles kujunevat inimest, kes püüab leida oma moraalseid piire ja positsiooni maailmas, kus vägivalla, ükskõiksuse ja silmakirjalikkuse vahel tuleb orienteeruda ilma selgeid vastuseid omamata. Pärnits nihutab keele- ja vormipiire, rakendades vaheldumisi poeetilist, dokumentaalset ja iroonilist keelt.

Raamat sisaldab vaimse tervise ja sotsiaalse ärevuse teemasid, kirjeldades vaheldumisi isiklikke kogemusi ning laiemat ühiskondlikku konteksti. Tekstis leidub kriitikat patriarhaalse kultuuri, institutsionaalse võimu ja vägivallamehhanismide aadressil. Autor ei väldi ebamugavaid küsimusi, vaid toob need esile radikaalse avatuse kaudu, mille eesmärgiks ei ole mitte šokeerida, vaid suunata mõtlemist ja enesevaatlust. „Hundikutsikaeetika“ ei esita eetikat kui reeglistikku, vaid kui pidevat ja pingelist protsessi, mis toimub enese ja teiste vahel. See on katse rääkida ausalt sellest, mis toimub siis, kui maailm ei vasta ootustele ja inimene peab oma tee ise rajama, isegi kui see tähendab eksimist ja korduvat alustamist.

Mikk Pärnits on kirjanik ja ühiskondlikult aktiivne mõtleja, kelle loomingut iseloomustab julgus käsitleda marginaliseeritud ja tundlikke teemasid. Tema tekstid on sageli konfronteerivad, ent teadlikult isiklikud, kandes endas soovi muuta nii keelt kui arusaamu, mille kaudu ühiskond end mõtestab. „Hundikutsikaeetika“ on osa tema laiemast püüdlusest luua dialoogi, mis ei väldi konflikti ega valu, vaid võtab neid kui arengu eeldusi. Autori hääl on selles teoses kompromissitu ja otsiv, suunatud eeskätt neile, kes ei leia end peavoolu narratiivides ja otsivad omaenda eetilist selgroogu.