Hundikutsikaeetika

Romaan keskendub noore inimese kujunemisele keskkonnas, kus vägivalla, ükskõiksuse ja silmakirjalikkuse vahel tuleb oma piire otsida ilma valmisretseptita. Teos kasutab hundikutsika kujundit, et näidata, kuidas algab iseseisvumine ja kuidas moraalne kompass kujuneb surve, reeglite ja kiusatuste ristumiskohas. Raamat liigutab fookust sisevaatluselt ühiskonnakriitikale: kool ja avalik elu näivad masinana, mis püüab inimest vormi suruda, samas kui jutustajahääl küsib järjekindlalt, mis on vabaduse, vastutuse ja vägivallatuseni pürgimise hind. Lugu ei ehita end suurte pöörete, vaid järjestikuste häälestuste peale: mõtisklused, märkmed ja stseenid näitavad, kuidas eetilised valikud sünnivad väikestes, ent püsiva mõjuga hetkedes. Sedasi saab romaanist ühtaegu enesekaemuslik aruanne ja arutlus selle üle, millest koosneb julgus öelda “ei” siis, kui keskkond eelistab mugandumist.

Raamat on vormilt hübriidne: päevikulaadsed ülestähendused, filosoofilised küsimused ja dokumentaalsed tähelepanekud vahelduvad poeetilise ja iroonilise tooniga. Autor nihutab keele- ja vormipiire, et sundida lugejat tähele panema sõnade mõju ning nende taga peituvat hoiakut; tekst liigub lakoonilistest lausetest tihedamate lõikudeni, mis koonduvad teemade ümber – keha, hirm, lojaalsus, süü. Kordustrükkides lisanduvad paratekstid (eessõna ja järelsõna), mis raamivad lugemist ja asetavad loo kaasaegsete arutelude – nooruse haavatavuse, institutsioonide surve ja vägivallakultuuri – keskele. Kogemuslik ja episoodiline ülesehitus annab lugejale võimaluse lugeda romaani nii teekonnaloona kui ka juhendina, kuidas märgata ohu märke suhetes, seltskondades ja argiste rutiinide allhoovustes. Nii saab kogumikust abivahend vanemale, õpetajale ja noorele endale, kes otsivad praktilisi sõlmpunkte, mille ümber omaenda mõtlemist korrastada.

Mikk Pärnits on eesti kirjanik, kelle looming hõlmab romaane, lühijutte ja luulet. Tema tööd uurivad identiteedi kujunemist ning üksikisiku ja institutsioonide pingevälja; jutustused püsivad sotsiaalse närvi ja argiste olukordade piiril. Pärnits on avaldanud lisaks sellele romaanile ka „Külmad on nende nimed“ ja „Kaotaja“ ning lühijutukogud, mille kõrval on ilmunud luulekogu. Kirjanik on osalenud avalikes aruteludes, kus kõne all on vägivalla ja marginaliseerimise mehhanismid, ning toonud kirjandusse vaate, mis eelistab otsekohesust ja selget lauseehitust. Tema teoste vastuvõtt on tihti käivitunud sealt, kus tekst puutub kokku põletavate ühiskondlike teemadega, kuid püsiv tähelepanu pälvib just see, kuidas autor suudab viia lugeja abstraktsetelt väidetelt isikliku vastutuse mõõtu.