Sinuhe

Mika Waltari romaan Sinuhe on monumentaalne jutustus inimese eksistentsist ja vaimsest rännakust muistses Egiptuses, ajavahemikus umbes 1390–1335 eKr. Peategelane Sinuhe, vaeslapsest arst, räägib oma elust tagasivaates, kirjeldades nii isiklikke seiklusi kui ka Egiptuse kuningriigi hiilgust ja allakäiku. Waltari kujutab vana maailma erakordse detailsusega, tuues esile ühiskonna hierarhiad, usulised kombed ja inimeste igapäevased mured, kuid teose tuumaks on universaalne küsimus inimese olemusest ja tema kohtumisest saatusega. Sinuhe on ühtaegu seiklus- ja arenguromaan, kus füüsiline teekond muutub vaimseks otsinguks mõtte, usu ja tähenduse järele.

Romaan liigub läbi eri paikade – Niiluse orust kuni võõraste rahvaste maadeni –, avades lugejale tervikliku pildi tsivilisatsioonist, mis on ühtaegu võimas ja hukule määratud. Sinuhe kogeb armastust, reetmist ja kaotust, tema tee ristub nii kuningate kui orjade omaga, ent ükski kokkupuude ei anna talle püsivat rahu. Waltari kirjutuslaad on poeetiline ja samas realistlik, ühendades ajaloolise täpsuse ja filosoofilise sügavuse. Iga sündmus, iga dialoog kannab mõtet inimese piiratusest ja ajatusest – teadmist, et ajad muutuvad, kuid inimloomus jääb samaks. Lugu on allegooriline peegeldus nii iidsest kui ka kaasaegsest maailmast, pakkudes korraga ajaloolist elamust ja eksistentsiaalset äratundmist.

Mika Waltari (1908–1979) oli soome kirjanik ja üks 20. sajandi Euroopa suurimaid romaanimeistreid. Tema loomingut iseloomustab ajalooline täpsus, humanistlik maailmavaade ja sügav huvi inimese moraalse arengu vastu. Waltari sai rahvusvaheliselt tuntuks just Sinuhega, mis tõi talle maailmakuulsuse ja on tõlgitud kümnetesse keeltesse. Kirjaniku töö on sageli käsitlenud usu ja mõistuse, ideaali ja tegelikkuse vastuolu, asetades ajaloolised sündmused inimliku eksistentsi igaveste küsimuste konteksti. Sinuhe on tema loomingu keskne teos – eepiline, ent intiimne, ajatu lugu inimesest, kes püüab mõista elu mõtet maailmas, kus kõik näib kaduvat, kuid inimhing jääb püsima.