Neli päevaloojakut. Romaan romaanist. Mõeldud täiskasvanud lastele ja õnnelikele täiskasvanuile, kes iial ei saa täiskasvanuiks

Teos on oma laadilt hirmuäratav inimliku egoismi apoteoos. Tuleb meeles pidada, et see on valminud vaid paar kuud pärast esimese aatomipommi praktilise otstarbe realiseerimist, mil maailm oli vaevu saavutanud nn. teise maailmasõja järgse nn. külma rahu. Seda tausta silmas pidades kasvab autor oma jultunud egoismis tänapäevase lugeja jaoks hoiatavaks monstrumiks. Tema nimelt ei pühenda ses raamatus ainsatki mõtet inimkonna kannatustele, vaid räägib lakkamatult üksnes omaenese südamest.
Teiselt poolt, võttes arvesse teose sünni aega, on ilmne, et see lapsik romaan romaanist tähistab autori enda teadmata individualisti ülepeakaela põgenemist reaalsuse maailmast, selles varitsevaist õuduspiltidest ning põletavaist probleemidest, mis tema ajal nõudnuksid karjuvalt mõtleva inimese seisukohavõttu, kuigi see poleks suutnud mõjustada maailma asjade käiku.