Imeline Joosef ehk elu on seiklus

Mika Waltari romaan „Imeline Joosef ehk elu on seiklus. Tõsine ajaviiteromaan“ on kergelt paroodilise alatooniga ajalooline seikluslugu, mis käsitleb inimloomuse püsivust ja ajastu värvinguid huumoriga põimides. Teose peategelane Joosef on 18. sajandi lõpu Euroopas rändav seikleja, kelle elutee on täis juhuseid, ootamatuid pöördeid, petmisi, armulugusid ja poliitilisi intriige. Tema loos peegelduvad nii valgustusajastu ideed kui ka inimese ajatu püüd õnne, vabaduse ja iseolemise poole. Waltari läheneb ajaloolisele ainesele mänguliselt, lubades tegelaskujudel käituda küll ajastule kohaselt, kuid alati inimlikult äratuntavalt.

Romaani ülesehitus järgib pildirikka ja sündmusterohke narratiivi loogikat, kus Joosefi teekond viib lugeja Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia linnadesse ning satub kokku mitmete värvikate, sageli grotesksete tegelastega. Waltari kasutab teadlikult lihtsustatud, peaaegu jutustaval viisil keelt, tuues sisse tänapäevase pilgu läbi filtreeritud irooniat ajalooliste olude aadressil. Joosefi tegelaskuju on samal ajal süütu vaatleja ja nutikas ellujääja, kelle kaudu autor uurib eksistentsiaalseid küsimusi mänguliselt, ent mitte üleolevalt. Nii saab romaanist omamoodi mõtisklus vabaduse ja elu kui juhuste jada üle.

Mika Waltari (1908–1979) on Soome kirjanduse üks rahvusvaheliselt tuntumaid autoreid, keda tuntakse eelkõige ajalooliste romaanide, nagu „Sinuhe egiptlane“, autorina. Tema loomingut iseloomustab sügav huvi ajaloo, inimpsüühika ja eetiliste dilemmade vastu, mida ta sageli käsitleb vaheldumisi traagika ja huumoriga. „Imeline Joosef“ kuulub tema kergema tooniga, ent siiski filosoofiliste allhoovustega teoste hulka. See romaan näitab Waltari oskust luua ajaloolisse vormi asetatud lugu, mis kõnetab oma ajastu piire ületades ka tänapäeva lugejat.