Isa

Mihkel Raua „Isa“ on isiklik ja otsekohene romaan, milles autor uurib keerulisi peresuhteid, meheks olemise tähendust ja põlvkondade vahelisi vaikivaid konflikte. Lugu keskendub pojale, kes püüab mõista oma isa – inimest, kes on tema elus alati olemas olnud, ent samas ka pidevalt kaugel. Romaani narratiiv on üles ehitatud tagasivaadetele ja katkendlikele meenutustele, mis vahelduvad argiste hetkede ja sisekaemustega. Isa tegelaskuju jääb suuresti varju, kuid samas on ta kogu loo keskpunkt – mõistmatu, ligipääsmatu, kuid vältimatult oluline. Raua kirjutatud pojanägemus on täis kibedust ja igatsust, ausust ja leppimissoovi, mida sõnadesse panna on sageli raske.

Romaani stiil on otsekohene ja lihtne, kuid mitte pealiskaudne. Raua laused on lühikesed, sageli tõrjuvad, justkui peegeldades seda distantsi, mida peategelane tunneb isa suhtes. Emotsioonid ilmnevad rohkem läbi tegevuse ja vaikimiste kui avatud ülestunnistuste. Autor kirjeldab meest, kelle sisemaailma on raske avada, kuid kes samas mõjutab oma pojale kõike – alates enesetundest kuni suheteni teiste inimestega. Isa ja poja vaheline suhe ei jõua selgusele ega lahendusele, kuid selles peitubki teose jõud: küsimused jäävad õhku, nagu ka soov neid mõista. Samal ajal joonistub taustal välja pilt ühest ajastust, kus mehed ei rääkinud tunnetest, aga kandsid neid endas aastakümneid.

Mihkel Raud on eesti muusik, kirjanik ja telepersoon, kelle loomingus on sageli põimunud isiklik kogemus ja laiemad ühiskondlikud teemad. „Isa“ on tema senistest teostest üks intiimsemaid ja vähem provokatiivse tooniga, kuid sellegipoolest sügavalt isiklik. Ta ei püüa pakkuda vastuseid ega lahendusi, vaid asetab lugeja ette vaikselt kõneleva peegli, milles igaüks võib märgata midagi tuttavat. Raud kirjutab isast kui mehest, keda ei mõistetud, aga keda armastati – ehk mitte valjusti, kuid kindlasti vaikides.