Vana Fabiani nutulaul. Romaan ja jutustused

Mihkel Muti teos „Vana Fabiani nutulaul. Romaan ja jutustused“ ühendab lühiproosa ja romaanivormi, luues omanäolise ja teravapilgulise portree ühiskonnast, mille väärtused, suhtumised ja reeglid on pidevas nihkes. Kogumiku nimilugu, romaan „Vana Fabiani nutulaul“, käsitleb ühe keskealise haritlase sisemist kriisi, tema katset leida identiteeti ja tähendust maailmas, kus varasemad väärtused on hajunud ja uued pole veel kuju võtnud. Fabian on korraga irooniline vaatleja ja tragikoomiline osaline – inimene, kes püüab säilitada väärikust ja selgust keset kultuurilisi ja poliitilisi turbulentse. Tema lugu on mõtlik, kriitiline ja eneseirooniline, avades ühe intellektuaali argise võitluse iseendaga.

Kogumikus sisalduvad ka jutustused, mis varieeruvad tonaalsuselt ja temaatikalt, kuid jagavad sama autori vaimset allhoovust – mõttetihedust, keelelist täpsust ja ühiskondliku olukorra peegeldust läbi inimese siseilma. Lood on sageli allegoorilised, sisaldavad groteski ja satiiri, kuid ka melanhoolset enesevaatlust. Mutt kujutab tegelasi, kes on oma ajastu produktid: nõukogude kultuuriruumi piiratuse ja kahepalgelisuse all kannatavad indiviidid, kes püüavad manööverdada, kohanduda või lihtsalt ellu jääda. Tekstides põimuvad filosoofilised arutlused ja vaimukad tähelepanekud, mis loovad pingevälja igapäevaelu ja sügavama tähenduseotsingu vahele.

Mihkel Mutt on eesti kirjanik, kriitik ja esseist, kelle looming on olnud tihedalt seotud nii kultuuripoliitilise kui ka intellektuaalse diskussiooniga. Tema teosed peegeldavad teravmeelselt ja nüansirikkalt siirdeühiskonna psühholoogiat, keskendudes eelkõige haritlasele kui identiteedikandjale. „Vana Fabiani nutulaul“ kuulub Muti varasemas loominguetapis kirjutatud teoste hulka, milles juba ilmneb tema isikupärane hääletoon – kõhklev, analüütiline, kohati mänguline, kuid alati mõtestatud. See kogumik pakub nii ajastuportreed kui ka ajatuid küsimusi inimese rollist, vastutusest ja piiridest kultuuri ja ideoloogia surve all.