Invavanaisa. Mihkel Aitsami lugu

„Invavanaisa. Mihkel Aitsami lugu“ on autobiograafiline jutustus mehest, kelle elu muutus pöördumatult pärast rasket vigastust, kuid kes leidis endas jõu ja sihikindluse mitte ainult ellu jääda, vaid ka aktiivselt ühiskonda panustada. Raamat algab Mihkel Aitsami lapsepõlve ja noorusaastatega, edasi liigub see traagilise pöörde poole, mis viis tema liikumisvõime kaotuseni. Teose keskmes on aga taastumise, kohanemise ja uue elu loomise protsess, mis toob esile nii isiklikud kui ühiskondlikud takistused ja võitlused, kuid ka inimlikku toetust ja elujõudu, mis ei lase mehel alla anda.

Aitsam ei keskendu ainult oma kogemusele ratastoolikasutajana, vaid vaatleb laiemalt ka liikumispuudega inimeste olukorda Eestis. Ta jagab ausalt ja vahetult mõtteid ligipääsetavusest, hoiakutest, seadusandlusest ja sotsiaalsest nähtamatusest, millega paljud puuetega inimesed silmitsi seisavad. Lugeja ette tuuakse igapäevased olukorrad, mis puudutavad nii tööl käimist, peresuhteid kui ka füüsilist hakkamasaamist. Ent lisaks tõstatatud probleemidele on raamatus ka helgeid ja humoorikaid hetki, mis annavad edasi autori elujaatavat hoiakut ning valmisolekut muutustega kohaneda ja nende nimel tegutseda.

Mihkel Aitsam on liikumispuudega inimeste õiguste ja nähtavuse eest seisnud aktivist ning pikaaegne ühiskondlik tegutseja, kes on oma elu pühendanud sellele, et muuta ühiskond kaasavamaks ja ligipääsetavamaks kõigile. Tema lugu on tunnistus isiklikust vaprusest, kuid ka üleskutse märgata ja mõista neid, kelle elu kulgeb erinevatel eeldustel kui enamikul. „Invavanaisa“ ei ole ainult elulugu, vaid ka sotsiaalne dokument, mis puudutab nii lugeja mõistust kui südametunnistust.