Lugusid lastele

Mihhail Zoštšenko „Lugusid lastele“ koondab mitmeid lühijutte, mis on kirjutatud nooremale lugejale omases lihtsas ja humoorikas laadis. Autor vaatleb laste igapäevaelu olukordi, kus tavalised seiklused ja juhtumised saavad ootamatu pöörde, olgu selleks koolipäevad, sõprus, pahandused või arusaamatused kodus. Lugude keskmes on sageli poisid ja tüdrukud, kes teevad vigu, satuvad segadustesse, aga õpivad neist ka midagi olulist. Zoštšenko suudab neid teemasid käsitleda kerge iroonia ja sooja huumoriga, jäädes siiski moraalselt selgeks ja õpetlikuks.

Raamatu tonaalsus on eluline ja vahetu – autor kirjutab lastele kui võrdsetele, püüdes mitte õpetada ülevalt alla, vaid näidata, kuidas elu koosneb väikestest katsetest, avastustest ja vahel ka naljakatest eksimustest. Keelekasutus on lihtne, kuid vaimukas ning peegeldab hästi vene lastekirjanduse tugevat suulise jutustuse traditsiooni. Mõned lood on ehitatud üles klassikalise anekdoodina, teised aga arenevad nagu miniatuurid, kus jutu keskmes on konkreetne juhtum või konflikt ja selle ootamatu lahendus.

Mihhail Zoštšenko (1894–1958) oli vene satiirik ja humorist, kes sai tuntuks oma teravmeelsete novellide ja lühijuttudega, milles ta kujutas nõukogude inimese igapäevaelu absurdi ja vastuolusid. Kuigi tema täiskasvanutele mõeldud looming on sageli täis sotsiaalset kriitikat ja peenekoelist irooniat, säilitab ta ka lastele kirjutades oma äratuntava stiili – lihtsuse, täpsuse ja huumori, millega suudab mõjuda siiralt ja mõistetavalt ka noorele lugejale. „Lugusid lastele“ kuulub tema vähem tuntud, kuid sisukasse lastekirjanduse varamusse.