Kuidas karta, kui üldse hirmu pole. Pööningulood

Mihhail Stalnuhhini teos „Kuidas karta, kui üldse hirmu pole. Pööningulood” on isikupärane valimik lühilugusid, milles autor mõtiskleb elu, ühiskonna ja inimsuhete üle läbi huumori, iroonia ja vahel ka terava sotsiaalse kriitika prisma. Tekstide keskmes ei ole niivõrd sündmused ise, vaid vaatenurk, mille kaudu neid vaadeldakse. „Pööningulood” viitab autorile omasele kujundlikule positsioonile – kõrvaltvaatajale, kes vaatab alla allkorrustele ehk argiellu, ent ei jää sellest kõrvale. See vaatepunkt võimaldab autoril kõnelda ausalt ja otsekoheselt, aga ka mänguliselt, sidudes isikliku kogemuse laiemate ühiskondlike nähtustega.

Raamat koosneb lühikestest peatükkidest, mis on oma olemuselt pigem publitsistlikud miniatuurid kui fiktiivsed novellid. Lugudes võib leida vaimukaid tähelepanekuid poliitikast, rahvusvahelistest suhetest, ajaloo käsitlusest ja identiteedi küsimustest. Kirjutamise stiil on jutustav ja ladus, autor kasutab sageli isiklikke kogemusi, et peegeldada üldisemaid protsesse. Tema toon vaheldub kergelt humoorikast tõsiselt mõtisklevaks, kuid jääb alati lugejale ligipääsetavaks. Nii saab lugeja osa sisemisest dialoogist, kus tõsised teemad on esitatud eluliste näidete ja vaimukate kõrvalepõigetega.

Mihhail Stalnuhhin on Eesti poliitik ja haridustegelane, kes on olnud tuntud nii Narva linnaelu kui riigikogu töö kaudu. Lisaks poliitikukarjäärile on ta kirjutanud mitmeid teoseid, milles käsitleb ühiskondlikke küsimusi isiklikust vaatenurgast, sageli vene keelt kõneleva eestlase kogemuste põhjal. „Pööningulood” peegeldab autorile omast mõtlemisviisi ja eneseväljendust, kus ühenduvad eluline vaist, ajalooteadlikkus ja isiklik maailmavaade. Teos sobib nii mõtisklevaks lugemiseks kui ka hetkedeks, mil soovitakse näha elu veidi teistsuguse nurga alt – pööningult vaadatuna.