Vaikne Don 2. osa

Mihhail Šolohhovi neljaosaline romaan „Vaikne Don” kujutab põhjalikult Doni kasakate elu Esimese maailmasõja, 1917. aasta revolutsioonide ja sellele järgnenud kodusõja keerises. Teose teine osa, mis ilmus eesti keeles 1957. aastal Eesti Riikliku Kirjastuse väljaandena, jätkab peategelase Grigori Melehovi elukäigu kujutamist, sukeldudes sügavamale tema sisemistesse konfliktidesse ja välistesse valikutesse. Grigori, kes esimeses osas laveeris traditsioonilise elu ja armastuse vahel, seisab nüüd silmitsi lahinguväljade reaalsusega, kuhu ta on paisatud Vene armee koosseisus, ning uute moraalsete dilemmadega, mida toob kaasa revolutsiooniline segadus ja sotsiaalne lagunemine.

Teises osas laieneb romaani haare: lisaks Grigori isiklikule arenguloole tuuakse fookusesse ka kasakate kogukond laiemalt — nende traditsioonid, sisemised pinged ja muutuv maailmavaade. Kasakad, kes olid sajandeid seisnud Vene impeeriumi piirivalves, satuvad nüüd kahe vastandliku jõu — valgete ja punaste — vahele, ning see lõhestab terveid perekondi ja külasid. Šolohhov kujutab detailselt nii rindesündmusi kui ka koduseid argipäevi, vastandades traagilisi saatuseid argielu püsivusele ja kogukondliku identiteedi haprusele. Romaani keel on poeetiline, realistlikult täpne ning emotsionaalselt laetud, tuues esile nii suurte ajaloosündmuste dramaatika kui ka tavalise inimese sisemise kaose.

Mihhail Šolohhov (1905–1984) oli vene nõukogude kirjanik, kelle „Vaikne Don” pälvis 1965. aastal Nobeli kirjanduspreemia. Teost peetakse üheks 20. sajandi vene kirjanduse suurromaaniks, mille tugevuseks on ajalooline haare, psühholoogiline sügavus ja keeleline meisterlikkus. Šolohhov kasutas rikkalikult murdepärast ja rahvalikku kõnepruuki, tuginedes oma kodukandi Doni kasakate elu tundmisele. Teine osa romaanist süvendab peategelase ja tema maailma kujutust, olles ühtaegu isiklik ja kollektiivne tragöödia, mis peegeldab ajastu murrangulist iseloomu.