Ülesküntud uudismaa 2. osa

Teose „Ülesküntud uudismaa“ teine osa jätkab Mihhail Šolohhovi suurromaani sündmustikku, keskendudes kollektiviseerimise järgsesse perioodi sattunud Venemaa külade eluolu ja inimeste sisemiste muutuste kujutamisele. Romaani tegevus areneb edasi Novočerkasski lähistel asuvas kolhoosis, kus pinged üksikisiku ja kollektiivi, vanade arusaamade ja uute nõukogude ideede vahel muutuvad üha teravamaks. Šolohhov jätkab peategelaste – näiteks Davõdovi ja Nagulnovi – kaudu ühiskondliku ümberkujunemise keerukuste ja vastuolude avamist. Samuti tuuakse rohkem esile naiste roll, elu argipäevaseid ja isiklikke pingeid, mis segunevad ideoloogiliste ülesannetega.

Teises osas suureneb rõhk sotsialistliku reaalsuse keerulisel analüüsil. Konfliktid ei kulge enam ainult kulakute ja kolhoosi pooldajate vahel, vaid kerkivad ka kollektiivi sees – võim, kadedus, armastus ja truudus saavad osaks keerulisest inimsuhete võrgustikust. Šolohhov kujutab oma tegelasi suure detailsusega, andes neile psühholoogilist sügavust ja võimaldades lugejal jälgida nende arengut või mandumist. Kirjaniku realistlik, kuid samas poeetiline laad toob esile tolleaegse maaelu ainulaadse atmosfääri, milles lootused ja pettumused käivad käsikäes. Tegu ei ole pelgalt ideoloogilise kirjandusega, vaid eepilise mõõtmega teosega, mis püüab haarata üht ajajärku kogu tema mitmekesisuses.

Mihhail Šolohhov (1905–1984) oli Nõukogude Liidu üks mõjukamaid kirjanikke, kelle looming pälvis nii kodumaist kui ka rahvusvahelist tunnustust. Ta sai Nobeli kirjandusauhinna 1965. aastal romaani „Vaikne Don“ eest. Šolohhovi teosed keskenduvad tihti Vene kodusõja ja kollektiviseerimise sündmustele ning inimeste saatuslikele valikutele muutuvates ühiskondlikes oludes. Tema stiili iseloomustab sügav tundlikkus tegelaste sisemaailma vastu, oskus kujutada keerulisi ajaloolisi protsesse läbi indiviidi kogemuse ning tugev sidusus konkreetse paiga ja kultuurilise taustaga.