Ülesküntud uudismaa 1. osa

Mihhail Šolohhovi romaani „Ülesküntud uudismaa” esimene osa avab lugejale 1930. aastate Nõukogude Venemaa maaelu pöördelise ajajärgu, mil ellu viidi ulatuslik kollektiviseerimine. Tegevus leiab aset Doni-äärses külas, kus vastasseisu satuvad traditsioonilist talupidamist väärtustavad talupojad ja nõukogude võimu esindajad, kelle eesmärk on moodustada kolhoose. Šolohhov kujutab külaelu keerulisi inimsuhteid, uskumuste ja harjumuste kokkupõrkeid ning psühholoogilist pingestatust, mis tekib vana ja uue elukorralduse vahel.

Romaani keskmes on talupoegade igapäevaelu ja nende reageeringud riiklikule survele, millega kaasneb vägivald, hirm ning ka sisemine vastupanu. Autor käsitleb kollektiviseerimise protsessi mitte ainult sotsiaalse või poliitilise sündmusena, vaid ka eetilise ja moraalse katsumusena, milles iga tegelane peab langetama isiklikke valikuid. Tegelaskujud on mitmekesised: on neid, kes toetavad uut korda, ja neid, kes seda tõrjuvad, ent Šolohhov püüab kujutada kõiki realistlikult ja sisemiselt motiveerituna. Romaanis peegelduvad sügavad sisemised dilemmad, mis tulenevad kuuluvusest kogukonda, ustavusest oma maa ja pere vastu ning kohanemisraskustest uue võimu tingimustes.

Mihhail Šolohhov (1905–1984) oli vene kirjanik, kelle looming keskendub eelkõige Doni kasakate ja nõukogude maaelu kujutamisele. Ta on tuntud oma eepilise haarde ja realistliku stiili poolest, mille kaudu ta valgustas ajalooliste sündmuste mõju üksikisiku elule. „Ülesküntud uudismaa” kuulub tema olulisemate teoste hulka ning pälvis omal ajal tähelepanu ka ideoloogilise truuduse tõttu. Šolohhov on ka Nobeli kirjanduspreemia laureaat, mille ta sai 1965. aastal oma panuse eest vene realistliku romaani arengusse.